Iidne muumia tõestas esmakordselt, et Egiptuses tegeleti palsameerimisega ammu enne vaaraode aega
Muumia, mida uuriti, on üks vanimaid terviklikke kogu maailmas. See on pärit aastaist 3700 – 3500 eKr, kannab ametlikku tähistust S. 293 (RCGE 16550) ja asub Itaalias Torinos sealses Egiptuse muuseumis.
Arheoloog ja keemik Stephen Buckley Yorki ülikoolist Suubritanniast ütles, et avastus on selge näide selle kohta, et mumifitseerimisega tegeleti juba ammu enne seda, kui see omandas iidse Egiptuse kultuuris teada-tuntud ikoonilise kohta.
Muumia S. 293 on Torinos olnud umbes aastast 1900. Selle ostis egüptoloog Ernesto Schiaparelli ilma mingite dokumentideta, mis selle päritolule viitaksid. Keegi ei olnud siiani muumiat detailselt uurinud ja seda polnud ka üritatud kuidagi konserveerida.
Varem arvati, et S. 293 on naturaalne, looduslik muumia nagu kuulsad Gebeleini muumiadki. Nende puhul mumifitseeris surnud inimesed loodus, täpsemini Egiptuse kõrb oma kuumuse, soolasuse ja kuivusega.
Uurimistiim on leidnud küll varem tõendeid väga varajaste mumifitseerimistoimingute kohta. Aastal 2014 ilmunud teadustöös kirjeldatakse, et eelajaloolistelt surnusidemetelt on leitud palsameerimisvedelike jälgi. Et aga asja kinnitada, oli vaja seda, et mumifitseerimisega tegelti tõeliselt ammu, eelajaloolisel ajal, tõendada mõnd tõelist muumiat analüüsides. Selle jaoks oli S. 293 ideaalne – just seepärast, et seda polnud hiljem konserveerida üritatud.
Muumiat hinnati visuaalselt (ehk lihtsalt vaadati spetsialisti pilguga), samuti tehti tema ümber mässitud riietele radiosüsinikdateerimine, neid analüüsiti gaaskromatograafia, mass-spektromeetria ja veel mitme meetodiga. Keemilisest analüüsist selgus, et riided on immutatud palsameerimisvedelikuga. See oli valmistatud taimeõli baasil, mis oli domineerivaim koostisosa, lisaks oli vedelikku segatud okaspuuvaiku, mis pidi olema pärit Lähis-Idast, samuti aromaatset taimeekstrakti või „palsamit“ ning taimset päritolu kumjat materjali. Materjalid sisaldasid ka antibakteriaalseid ühendeid ja umbes sarnastes proportsioonides nagu umbes 2500 aastat hiljem, mil mumifitseerimise absoluutne kõrgaeg oli.
Kanga-analüüs paljastas ka, et muumia oli maetud Lõuna-Egiptusesse, millest saab omakorda järeldada, et palsameerimisvedeliku retsept oli geograafiliselt palju laialdasemalt levinud, kui enne arvatud.
Lisaks palsameerimisaine tuvastamisele saadi ka muumia enda kohta üht-teist uut teada, näiteks seda, et mumifitseeritu oli mees ning ta oli surres 20-30 aastane. Täpne ajastamine (3600 eKr) paigutab muumia varajasse Naqada perioodi. See on dünastiate-eelse Egiptuse vaseaja kultuur (vaseaeg omakorda on osa nooremast kiviajast), mis kestis umbes 4400-3000 eKr, mõningatel hinnangutel algas see küll märksa hiljem, 3800-3700 eKr. Naqada kultuuri iidsed egiptlased olid agarad kaubavahetajad, Etioopia aladelt toodi obsididiaani tööriistade terade valmistamiseks, Liibanonist aga seedrit. Läbi käidi ka Lähis-Ida, Nuubia ja lääne poole jäävate oaaside elanikega.
