Paraku pean alustama sellest, et ka meie, puksiirautode juhid tunneme hirmu maanteel tööd tehes. Ei aita ei vilkurid ega vestid, ikka sõidetakse hoolimatult ega panda tähele. Püüame ennast alati hästi nähtavaks teha.

Abivajajate ootused on aga kõrgel, ja see on arusaadav, eks me oleme paljude jaoks see viimane õlekõrs. Samas keegi justkui ei mõtle sellele, et ka puksiiri ja autoabi teenust pakkuvad inimesed on inimesed.

Vaatamata 20-aastasele puksiirijuhi kogemusele ei ole ma siiski suutnud saavutada selgeltnägemise võimeid. Nii tuleb ette, et raskemate riketega tuleb otsida tõsisemat abi. Pisemaid rikkeid, mida on võimalik kohapeal likvideerida, me kohapeal ka likvideerime.

Ehk on pettumuse korral abi sellest, kui mõelda, et puksiirauto juht teeb oma tööd, et tõesti hädasolijat aidata. Meie oleme need, kes sõidame inimestele appi, lootuses, et suudame vea parandada. See on hea tunne, kui abivajaja saab jälle liikuma. Ent juhtumid on erinevad, tuleb leppida, et me ei ole võlurid, kes kõike suudavad…

Loe lähemalt Acceleristast.