Ühel suvisel pühapäeva õhtul tulime autoga Saaremaalt mandrile. Üle pika aja sattusime täpselt “tipptunnile”, ehk ajale, mil tõenäoliselt kõik suvitajad ühekorraga praamile tunglesid.

Neli tundi praamijärjekorras ootamist aga polegi nii halb, kui arvata võiks – nostalgitsedes “vana aja” praamijärjekordade teemal, rüperaal põlvedel artiklit kirjutades ning äikeselist loojangut imetledes möödus aeg linnutiivul.

Ühtlasi pakkus pikk praamijärjekord fantastilise võimaluse näha seda, mida me tegelikult ju näha ei tahaks. Kuhu on kadunud liiklusviisakus? Kohati tundus nagu oleks sattunud loomaaeda. Ainult et nii öeldes teen ma loomadele ülekohut – need toimetavad oma asju loodusseadusi järgides.

Oleks patt jätta kogetu jagamata, sest mure meie tuleviku, peamiselt inimkvaliteedi puudumise pärast … ei ole enam võõras mure. Internetis võib ju ohkida, et kõik on halvasti, aga kui ise satud keerisesse, siis koged omal nahal, et kõik ongi halvasti.

Loe edasi Acceleristast.