Jaak Juskega kadunud Eestit avastamas: kuidas nõukogude võim Tallinna vana juudi kalmistu hävitas
Siinse juudi kogukonna vana surnuaed avati 1790. aastal ning piirati 1845. aastal aiaga. Aastail 1870–1880 ümbritseti kalmistu paekivimüüriga ning Nikolai Thamme projekti järgi ehitati esinduslik idamaise dekooriga peavärav, kuurid ning vahimajake. Viimase arhitektuurikeel sarnanes samal ajal kerkinud Tallinna vanale sünagoogile (põles märtsis 1944). 19. sajandi lõpus rajati ka matusekabel.
Pinnasevee taseme tõustes võeti päevakorda matmiste lõpetamine ja uue kalmistu rajamine Tallinna piirile Rahumäele. Uus juudi kalmistu avatigi 1911. aastal eraldi alana Rahumäe kalmistust idas. Täna on see eraldatud osa Rahumäe kalmistust.
1910. aastal lõpetati vanal kalmistul uute platside väljaandmine seoses Veerenni kanti uute majade ehitamisega. Kalmistu naabruses elavad tallinlased polnud rahul kalmistult levivate "pahalõhnaliste miasmidega". Viimane matus oli seal 1936. aastal.
1963. aastal hävitati kogu kaunis kalmistu ning neli aastat hiljem oli nõukogude võim rajanud kalmistu kunagisele alale automajandi. Praegu asub sealkandis autoparkla. Kokku suleti nõukogude ajal Tallinnas kuus ajaloolist surnuaeda.
Magasini tänava kalmistul asus ka juudi kogukonna kunagisele juhile ja kalmistu rajamise eestvedajale Shaje Levinovitšile pühendatud mausoleum, mille projekteeris 1908. aastal tuntud arhitekt Jacques Rosenbaum. Ta võttis eeskuju nn mauri stiilist, mis levis ülemöödunud sajandivahetusel Saksamaa ja Austria-Ungari keisririigi aladel, kuid mille kaugemad eeskujud olid keskaegses Lähis-Ida ja Hispaania mauride arhitektuuris. 1910. aasta sügisel valminud kaunis mausoleum hävitati 1963. aastal koos kalmistuga.
Mausoleumist läänes oli vanal kalmistul veel kaks väiksemat silindervõlvidega hauakambrit. Neist üks oli lihtsa uusklassististliku ilmega tellisehitis, teine aga katusel olevate sepiskaunistustega kergehitis. Needki kadusid koos kalmistuga.
Vanast juudi surnuaiast on tänapäeval säilinud osa kalmistumüüri, kuhu on paigaldatud ka mälestuskivi.
Artikli koostamisel on kasutatud Tallinna entsüklopeedia ja Carl-Dag Lige artikli andmeid.