Iidne järvepõhi heitis valgust maiade kõrgkultuuri kokkuvarisemise saladusele
Kesk-Ameerikas asunud maiade tsivilisatsioon oli omal ajal üks kõige kõrgemalt arenenumaid maailmas. Maiad ehitasid võimsate kivihoonetega suurlinnu, olid osavad astronoomid ja matemaatikud. Ent kõrgelt arenenud tsivilisatsioon, mille juured küündivad lausa nelja tuhande aasta taha, varises vaid paari sajandi jooksul kokku. Aastal 250 pKr alanud klassikaline maia ajajärk sai umbes aastaks 900 otsa.
Mitmed suured, tuhandete elanikega linnad jäeti maha ning valitsejate dünastiad lõppesid. Maiad küll ei surnud rahvana välja, aga nende poliitiline ja majanduslik võimsus ja mõjukus kahanesid ning geograafiliselt nihkus nende tegevuskese põhja poole.
Oletusi, miks see nii läks, on teadlastel läbi aegade olnud mitmeid. Pakutud on, et maiadele sai saatuslikuks metsade maharaiumine, kahtlustatud on ka sõdu, ülerahvastatust ja karme põuaperioode. Eile teadusajakirjas Science avaldatud uurimus keskendub just põuale ja pakub hinnanguid selle kohta, kui ränk see ikkagi oli.
Selleks analüüsiti Yucatani poolsaare keskel asuva Chichancanabi järve settekivimeid, täpsemalt mõõtis Cambridge`i ülikooli uurija Nicholas Evans kipsi püütud veemolekulides leiduvate hapniku ja vesiniku isotoopide hulka. Kips moodustub põua vältel, kui veetase on veekogus madalam, selles leiduvad vee isotoobid annavad aga aimu, kui tugev põud olla võis.
Kuival perioodil aurustub vesi sellises järves kiiremini ja kuna kergemad isotoobid aurustuvad rutem, muutub vesi raskemaks. See tähendab, et raskete isotoopide suurem sisaldus vanades kihtides viitab põuale.
Koos oma kaasautoritega Cambridge`ist ja Florida ülikoolist leidis Evans, et ajavahemikus 800-1000 oli enam kui sajal aastal keskmisest 50 protsenti vähem sademeid. Mõnel puhul oli sademeid lausa 70 protsenti vähem.
Ehkki põuaperioodide eksisteerimine oli varemgi teada, hinnati tegelikku sademete hulka, suhtelist niiskust ja aurustumist alles nüüd esmakordselt. Samuti kombineeriti alles nüüd esimest korda mitmeid erinevaid analüüse ja mudeleid, et tsivilisatsiooni allakäiguperioodi kliimatingimused täpselt paika panna.
Igatahes pidi selline põua-aastate hulk põllumajandusele väga ränga hoobina mõjuma. Võib arvata, et maiade linnades puudusid ikaldusega toimetulekuks toidutagavarad ja sel põhjusel klassikaline periood kollapsiga päädiski.
Tänapäeval on Chichancanabi aasta keskmine sademete hulk umbes 1200 millimeetrit, mis on võrreldav maiade kuldaja omaga. See tähendab, et ka kõige kuivema perioodi jooksul, mis allakäiguni viis, oli sademeid umbes sama palju kui Londonis keskmiselt. Samas sõltusid maiad palju rohkem sellistest põllukultuuridest, mis kasvamiseks väga palju vett vajasid. Seetõttu ei suudetudki niisugustes tingimustes, mis mõne teise tsivilisatsiooni jaoks oleksid täiesti talutavad olnud, ellu jääda.
