Loomad veavad surma ninapidi. Teadlased uurivad atlandi polaarhai abil pika ja terve elu saladust
Kaugel Põhja-Jäämerel sõitval laeval vinnab meeskond traali merest välja. Siplevate kalade seas on võrku kogemata kinni jäänud ka üks atlandi polaarhai (tuntud ka kui grööni hai), vahendab ajakiri Imeline Teadus.
Kala on aeglane ja jääkülm ja see ongi üks põhjusi, miks atlandi polaarhaid elavad iidvanaks. Äsja püütud isend on vanim omalaadsete seas, olles 272 kuni 512 aastat vana, näitavad hilisemad uuringud.
Selle hai elupäevad lõpevad laevatekil, ent ta ei sure asjata. Laeva pardal viibib rühm teadlasi, kes tahavad välja selgitada, mis on atlandi polaarhai pikaealisuse saladus, et ka meie, inimesed, võiksime temalt õppida pika ja haigusteta elu kunsti.
Üks juhtlõngu võib peituda Põhja-Jäämere pimeduses paksu jää all. Teed igavese eluni võivad juhatada ka Jaapani vetes elav meduus Turritopsis dohrnii ja aafrika karvutud rotid.
Tekil lebav atlandi polaarhai võis sündida 1504. aastal, mil Christoph Kolumbus seilas regulaarselt Euroopa ja Ameerika vahel. Suurema tõenäosusega hinnatakse hai vanuseks 392 aastat, kuid vähemalt 272aastane on ta kindlasti, mis teeb temast ilmselt vanima kunagi leitud selgroogse.
Teadlased määravad hai vanuse, võttes proove tema silmadest, et leida valke, mis on moodustunud lootestaadiumis ja mis elu jooksul ei muutu.
Valgud läbivad süsinik-14 dateerimise, mis kasutab ära ajavahemikus 1945–1963 toimunud tuumakatsetusi. Nende katsetuste tõttu kasvas süsinik-14 sisaldus atmosfääris ja loomad omastasid radioaktiivseid aatomeid toidu kaudu.
See kõik on välja loetav silmas leiduvatest valkudest. Võrreldes silma valkudes sisalduva süsinik-14 kogust sama aine kontsentratsiooniga atmosfääris tänapäeval, saavad teadlased kaks pidepunkti, mida kasutada atlandi polaarhaide ja teise loomade vanuse määramiseks.
Esialgu tahtsid bioloogid lihtsalt teada, kui vanaks atlandi polaarhaid võivad elada. Nende pikaealisuse avastamine muutis looma ühe hoobiga teadlaste huviobjektiks.
Teadlased uurivad ka hai erilist käitumist, sest see võib olla põhjuseks, miks ta elab palju kauem kui mõrtsukhai, kes elab kõige rohkem 70 aasta vanuseks.
Atlandi polaarhai kehatemperatuur on sama madal nagu ümbritseval Põhja-Jäämerel, ta sööb harva, tal on aeglane pulss – ligikaudu 5 lööki minutis – ja tema tippkiirus on kõigest 2,6 kilomeetrit tunnis.
Neid andmeid saavad teadlased võrrelda meie seniste teadmistega selle kohta, mis põhjustab vananemist. Paistab, et kohastumine külma merega mängib teatud rolli.
Nimelt ei aeglusta külm ainult lihaste tööd, vaid muudab aeglasemaks ka ainevahetuse, mis on pika elu elamiseks üks määravaid tegureid.
Nii on teadlased arvanud juba 1908. aastast, kui saksa füsioloog Max Rubner esitas oma teooria (ingl rate of life theory), mille kohaselt on kõigile loomadele antud eluks teatud ainevahetuse kvoot, mis määrab nende elu pikkuse.
Mida kiirem on ainevahetus, seda varem loom sureb. Organism on nagu masin, mis kulub liigsest kasutamisest ära. Atlandi polaarhai näide klapib Rubneri teooriaga üsna hästi.
Kiire ainevahetus tähendab, et looma rakkudes toimub palju kiireid keemilisi reaktsioone, mis on seotud toidust energia saamisega. Energiametabolism toimub mitokondrites – raku n-ö jõujaamades –, mis muudavad süsivesikud, aminohapped või rasva rakukütuseks ATP.
Atlandi polaarhai veedab suurema osa oma elust liikumatult meresügavustes, nii et tal ei ole vaja toidust kuigi palju energiat toota. See tagabki talle pika elu. Rubneri teooria väitel pole põhjus, miks me vananeme, siiski lihtne.
Sellest, kuidas teadlased püüavad pikaealiste loomade abil avastada vananemise peatamise saladust, loe lähemalt augustikuu Imelisest Teadusest.
