USA armee alltöövõtja soovitas Vietnami sõjas reaktiivranitsaid kasutada
Paleofuture kirjutab enam kui viiekümne aasta tagusest raportist, mille kirjutas USA armeele aastal 1967 ettevõte nimega Bell Aerospace. See firma on sõjaväele kaua helikoptereid ehitanud, ent Vietnami sõja ajal leidsid nad, et ameeriklastele kuluks sõjategevuses ära ka reaktiivranitsad. Käiku need, nagu teame, siiski ei läinud.
Bell soovis, et sõjavägi võtaks kasutusse nende reaktiivranitsate tootegrupi nimega LMS ehk Light Mobility Systems. Ja mitte ainult Vietnamis. Tegelikult nägi Bell, et neid ranitsaid võiks kasutada ka teistes potentsiaalsetes konfliktides, näiteks Kesk-Euroopas toimuvas tuumasõjas.
Bell hakkas esimest sarnast seadet nimega „Bell Rocket Belt“ ehk Belli raketivöö sõjaväele arendama juba 1950. aastate keskpaigas. Esimest korda demonstreeriti seda aastal 1961. See kasutas kütusena vesinikperoksiidi, ent 21 sekundi pikkuse lennu peale kulus kütust lausa 18 liitrit ja see sõjaväelastele kuigivõrd muljet ei avaldanud.
1967. aastal armeele pakutud LMSi tootegruppi kuulusid lisaks ühe seljakoti suurusele ja üht inimest lennutavale reaktiivranitsale ka niisugused seadmed, mis suutsid kanda pilooti ja reisijat. Bell leidis, et sõjavägi oleks võinud neid kasutada eelkõige luureks. Reaktiivranitsaga luuraja oleks võinud nende meelest abiks olla näiteks maapinnal liikuvale jalaväele, tõustes Vietnami puhul džungli kohale ja andes pärast situtatsiooni üle vaatamist maa peal olevatele sõduritele enne järgmist manöövrit olukorrast selge pildi. Merejalaväelased oleksid nende abil aga võinud laevadelt startides dessante korraldada, maandudes teisel pool rannakaitsesüsteeme.
Sõjavägi ideega kaasa ei läinud, ehkki USA valitsus kulutas tollal riigikaitse peale kaks ja pool korda rohkem kui praegu ja toetati kõikvõimalikke erinevaid projekte.
Põhjus oli lihtne: reaktiivranitsatega sinise taeva all lendavad sõdurid oleksid olnud maapinnal olevale vaenlasele väga lihtsad sihtmärgid. Bell kujutas oma raportis näidatud piltidel mehi lendamas kuue kuni 30 meetri kõrgusel, mõnel illustratsioonil oli sealjuures näha ka maapind ja paaril puhul isegi tüüpilise ümmarguse riisipõlduri peakattega vaenlased. Needsamad pildid aga reetsid ka kohe LMSi peamise nõrkuse – ranitsatega sõdurid joonistusid sinise taeva taustal erakordselt hästi välja ja tegelikus sõjaolukorras oleksid nad olnud esimesed, kelle pihta oleks tulistatud.