Ajuteadlased: sa oled vaid illusioon
Ajukahjustuste all kannatavad inimesed on teadlastele andnud võimaluse heita üllatav pilk mina masinaruumi. Sellest selgub, et meie mina ei ole sugugi nii ainulaadne ja sõltumatu nagu me arvame, vahendab ajakiri Imeline Teadus.
Salapärased jõud ajus mõjutavad meie suurimaid eluvalikuid. Osa teadlasi isegi kahtleb, kas meil üldse on vaba tahet.
Iiri päritolu raudteetöölist Phineas Gage’i tunti leebe, armsa ja mõtliku inimesena. 25aastaselt juhtis ta Kirde-USAs üht tööliste rühma, kes lõhkas uue raudtee rajamiseks kaljut.
Kui kolleegid olid kaljudesse augud puurinud ja need lõhkeainega täitnud, tampis Gage meetripikkuse raudvardaga liiva ja kruusa lõhkelaengute peal kinni, et plahvatuse mõju suurendada.
Ühel 1848. aasta septembrihommikul juhtus aga õnnetus: kui Gage torkas oma raudvarda puurauku, siis lõhkelaeng plahvatas.
Kuue kilogrammi raskune varras puuris end lendkehana Gage’i vasakusse põske ning läbistas pea mehe vasaku silma tagant, liikus läbi vasakpoolse otsmikusagara ja tungis pealaest välja.
Varras maandus umbes 20 meetri kaugusel Gage’ist, kes lamas teadvusetult maas, olles kaetud vere ja ajumassiga, ning tõmbles kogu keha läbistavates krampides. Keegi ei julgenud loota, et noor raudteetööline ellu jääb.
Kuid tänu ühele heale arstile sai ta imekombel jälle jalad alla ja läks pool aastat hiljem tööle tagasi. Esialgu tundus, et Gage oli heas vormis: ta kõneles, töötas ja liikus enam-vähem samamoodi nagu enne õnnetust, kuid miski oli temas täielikult muutunud.
„Ta ei ole enam Gage,“ kurtis mitu tema murelikku sõpra ja tuttavat.
Kui varem oli Gage olnud lausa rahu ja sõbralikkus ise, siis nüüd oli ta iseloomult kalk, matslik ja valelik. Mees ei suutnud ennast valitseda. Ta jagas kergel käel kõrvakiile ning peksis korduvalt oma naist, samuti ei suutnud ta vastu võtta otsuseid.
Tema isiksus oli täielikult teisenenud. Samal ajal muutus täielikult ka aju-uurimine, sest Phineas Gage’i traagiline lugu sai üldtuntuks ja andis teadusele uue arusaama inimhingest.
Inimese mina asukoht paigutati lõplikult ajju, sest sai selgeks, et kahjustus ühesainsas ajupiirkonnas – Gage’i puhul otsmikusagaras – võis muuta inimese isiksust ja käitumist.
Mida rohkem on teadus hiljem püüdnud uurida meie raskesti tabatavat mina, seda selgemaks on saanud, et mina on ajus toimuvate arvukate protsesside tulemus. See on muu hulgas meie teadvuse, mälu ja tahte alus. Paradoksaalselt võib aga meie ettekujutus ühtsest, järjepidevast ja vaba tahtega minast olla ei enamat kui pelk illusioon.
Õnnetu Phineas Gage on klassikaline näide selle kohta, et teadlaste tähtsaim allikas uute teadmiste hankimisel aju ja selle funktsioonide kohta on inimesed, kellel on tekkinud ajukahjustused või -häired.
Alles siis, kui aju ei tööta enam normaalselt ehk nii nagu enamikul inimestel, avaneb teadlastel ainulaadne võimalus heita pilk aju toimimisviisile. Seetõttu kubisevad meditsiiniõpikud patsiendijuhtumitest, mis on andnud teadlastele murrangulisi uusi teadmisi aju keerdkäikude kohta.
Oma 1300-1400grammise kaalu ja umbkaudu 86 miljardi närvirakuga, millest igaüks moodustab kümneid tuhandeid ühendusi, on aju inimese erakordseim ja keerukaim elund.
Esmapilgul ei paista see kuidagi erilisena. Aju meenutab võbisevat halli ja valget želeetükki ja võib-olla sellepärast arvasidki vanad egiptlased, et aju ainus funktsioon on tatti toota. Veel 19. sajandil oletas osa õpetlasi, et meie aju koosneb ainult ühest hiidrakust.
Sellesama avastusega sai alguse nüüdisaegne aju-uurimine: selgeks sai, et aju ehituskivid on närvirakud. Kui hiljem leiutati elektronmikroskoobid, said teadlased hakata neid rakke uurima ja kaardistama nende moodustatavat ühenduste virvarri, mis annab meile võime mõelda, tegutseda ja mäletada.
Loe inimese teadvuse suurest mõistatusest lähemalt augustikuu Imelisest Teadusest!
