Inimese salarelv teiste liikide ees on võime ellu jääda väga erinevas keskkonnas

Kui paljude metsloomadega võrreldes võime me pealtnäha pehmekesed tunduda, siis tegelikult on ka meil kui liigil oma trumbid. Max Plancki instituudi teadlased on uues uurimuses leidnud kinnitust ühele meie peamisele tugevusele. "Inimene on „ökoloogiliselt unikaalne, kuna meie liik suudab hõivata erinevaid keskkondi ja neis kohaneda,“ ütlevad nad.

Nii et jah: gepard võib olla kiirem kui inimene ja jõehobu tugevamate lõugadega, rääkimata sellest, et me pole võimelised linnu moodi lendama ja peame erinevalt kaladest ka vee all ainult üsna lühikest aega vastu.

Kuid kriisiolukorras, kui inimest ohustavad teised liigid, kehv saak, looduskatastroofid või ükskõik millised teised mõjurid, oleme me võimelised kolima, leidma endale teise elukoha ja seda üsna lihtsalt. See ei tähenda lihtsalt ühelt aasalt teisele kolimist, vaid ka minekut sellistesse ekstreemsetesse paikadesse nagu kõrbed või mäed.

Dr. Patrick Roberts instituudist selgitas, et tavaliselt jaotatakse ökoloogias liigid kaheks – on spetsialistid, kelle menüü on piiratud ja kes muutusi keskkonnas kuigi hästi ei talu, ja on generalistid, kes saavad hakkama väga mitmesugustes oludes. Homo sapiensi on traditsiooniliselt defineeritud kui generaliste, aga märkimisväärne on, et liigisiseselt on eksisteerinud ja eksisteerivad ka praegu spetsialistide populatsioonid, mis on leidnud endale mõne väga kitsa ökoloogilise niši – näiteks paleoarktilised mammutikütid või siis vihmametsarahvad.

Roberts ja ta kolleegid analüüsisid 300 000 – 12 000 aasta taha küündivaid andmekogumeid. Keskkonnaalased väljakutsed, millega varased nüüdisinimesed silmitsi pidid seisma, olid väga keerulised. Kui neandertallased suutsid kohaneda mõningate erinevustega kliimas, siis sellel, et Homo sapiens on inimese järgmine arenguaste (ja praeguseks ainuke Homo perekonna liige), on väga konkreetsed põhjused.

Umbes 45 000 aastat tagasi õppisid inimesed elama väga erinevais paigus. Asustati arktilised alad ja troopilised vihmametsad erinevates maailmajagudes – Aasias, Fiji saartel, Ameerikas, India põhjaosas, Tiibetis, Põhja-Aafrikas ja Araabia poolsaarel.

Roberts ja kaasautor Brian Stewart ütlevad, et inimeste edu tagas meie võime luua kogukondi. Näiteks toidu jagamine grupis nende vahel, kes polnud sugulased, oli üks varaseid oskusi, mis Homo sapiensi eduloos määravaks sai. Samuti aitasid erinevad teadmised ja nende jagamine ka keerulises keskkonnas inimsuhetel tugevneda.

See, kuidas inimese ülihea kohanemisvõime on planeedi ja teiste liikide käekäigule mõjunud, on muidugi juba iseküsimus.