Sõites mööda teed, kus kiiruspiirang on kas rusuvalt madal või hoopis nii kõrge, et võimaldab uljamatel karistamatult enda ja teiste elu ohtu seada, on lihtne süüdistada valitsust piirangu vääritimääramises.

Tegelikult on iga liikleja isiklik roll kiiruspiirangu-vajaduse hindamise juures suurem kui paljud meist arvata oskaksid.

Enne, kui omavalitsused saavad hakata kiiruspiiranguid kehtestama, tuleb uurida, kui kiiresti sõidukijuhid mööda teatud teelõike sõidavad olukorras, kus piirangud puuduvad.

Kui andmed on kokku kogutud, kõrvaldatakse arvestusest kõige kiiremad 15 protsenti juhtidest, kuna eeldatakse, et see osa valimist kihutab niikuinii ohtlikult kiiresti, nii et nende käitumine ei lange kokku keskmise juhi käitumisega.

Ametnikud võtavad vastavale teelõigule kiiruspiirangu kehtestamise aluseks küll selle kiiruse, millega sõidab 85% vaadeldud mootorsõidukijuhtidest, ent seejuures on neil siiski veidi mänguruumi.

USA näitel: kui keskmine kiirus on 33 miili (53 km) tunnis, ümardatakse see reeglina lähima viiega jaguva arvuni — kas üles 35 miilile tunnis või alla 30 miilile tunnis.

See, kas tulemus ümardatakse üles või alla, sõltub muust informatsioonist, mis teelõigu kohta teada on. Kui lõigul on näiteks ohtlik kurv, on tõenäoline, et kehtestatav kiiruspiirang ümardatakse pigem alla.

Samuti võetakse arvesse avariide sagedust teelõigul: kui avariide hulk miljoni läbitud miili kohta on antud lõigul keskmisest suurem, võivad ametnikud kiiruspiirangut madaldada hoolimata 85% reeglist.

Teelõikudele, mis on liiklusõnnetuste poolest kurikuulsad, võidakse lisada spetsiaalne liiklusmärk või infotahvel, mis peaks aitama uut kiiruspiirangut jõulisemalt juurutada.

Teatud tüüpi teede ja tänavate puhul on kiiruspiirangute kehtestamine aga suhteliselt sirgjooneline protsess.

Teelõikudele, mis läbivad koolide ümbrust, äripiirkondi ja elurajoone, määratakse alati kindlad kiiruspiirangud, mis on märksa madalamad kiirustest, mille juhid valiksid siis, kui neil selles osas käed vabaks jätta.