Harvardi statistik leiutas mudeli, mis aitab välja selgitada, millise biitlite loo kirjutas Lennon ja millise McCartney
Ansambli algusaegadel istusid John Lennon ja Paul McCartney sageli sõna otseses mõttes ninapidi koos, kitarrid põlvel ja kirjutasid lugusid kahekesi - mõlemad lõid nii sõnu kui muusikat. Mida aeg edasi, seda harvem nad koostööd tegid. Aga ammu enne kuulsuse saabumist tehtud kokkulepe mõlema lugudele autoriteks märkida Lennon-McCartney püsis senikaua, kuni nad koos bändi tegid. Kokku on aastail 1962-69 loodud laule, millel ametlikult niisugune ühine autorlus on, umbes 180.
Selle üle, kumb ikkagi mingi loo tegelik looja oli, on aegade jooksul parajalt vaieldud. John Lennoni käest pole enam võimalik asju üle küsida ja kes teab, kas Paul McCartneygi asju aastakümneid hiljem päris õigesti mäletab.
Business Insider teatab, et seetõttu võttis kirglik biitlite fänn ja Harvardi statistikalektor Mark Glickman teaduse appi, et välja selgitada, kumb mees ikkagi tegelikult missuguse loo taga on.
Võrrelda võib värvitooni laiali lammutamisega
Glickman ja matemaatikaprofessor Jason Brown (samuti biitlite fänn) võtsid kampa kolmanda mehe, endise Harvardi statistikatudengi Ryan Songi ja töötasid välja viieastmelise meetodi, mille abil umbes 70 The Beatlesi lugu aastaist 1962-66 algosadeks laiali lammutati ja stiilielementide järgi ära sorteeriti.
„Võrdluseks võib näiteks mõelda mõne värvitooni laiali lammutamist selle põhiosadeks – punaseks, roheliseks ja siniseks. Me teeme sama, ainult biitlite lugudega. Aga meil on neid komponente rohkem kui kolm; täpsemalt 149,“ selgitas Glickman.
Vaadeldi näiteks seda, millised olid sagedamini kasutatud akordid, milliseid noote loo põhivokalist laulis, millised olid akordide järgnevused, millised olid järjestikused meloodilised noodipaarid ja kas loo meloodia oli üles-alla liikuv või püsis enamjaolt ühe koha peal. Arvesse võeti ka seda, missugused lood olid päris kindlasti ühele või teisele autorile omistatud, see aitas mõlema mehe autorlust kindlate muusikaliste joontega siduda.
Tüüpiliste näidetena tõi Glickman Lennon-McCartney autorlusega, ent tegelikult kinnitatult Lennoni kirjutatud loo „Help!“, kus salmi meloodia kuigivõrd ei muutu. Seevastu McCartney kirjutatud „Michelle“ on jällegi väga liikuva meloodiaga.
Kõigile kogutud ja sorteeritud andmetele tuginedes töötati välja kolmeastmeline mudel, mille abiga on lihtne hinnata, kas autoritetandemi Lennon-McCartney taga oli Lennon või McCartney.
Esimesena võeti ette 1966. aasta plaadil „Rubber Soul“ leiduv pala „In My Life“, mis hinnati ajakirja Rolling Stone 500 kõigi aegade parima loo edetabelis kõrge 23. koha vääriliseks. Selle loo puhul on Lennon meenutanud, et McCartney lõi vaid ühe väikse üleminekukoha loo keskpaigas, samas kui McCartney on ise jälle väitnud, et Lennoni kirjutatud on ainult sõnad ja kogu muusikaline pool on temalt.
McCartney mäletab valesti
Glickmani mudeli järgi „mäletab McCartney valesti“. „Me ei väida otseselt, et Paul eksib, aga pigem seda, et meie mudeli kohaselt on selle loo muusikaliste idioomide mustrid omased Lennoni kirjutusstiilile,“ teatas ta. "Tõenäosus, et McCartney loo kirjutas, on 0,18."
Küll aga võib mudeli järgi samal plaadil olev „The Word“ osutuda McCartney looks, ehkki Glickman oli ise kindel, et see on Lennoni kirjutatud.
Glickman teatas, et tulevikus võib nende tiim põhjaliku nimekirjaga välja tulla, kus täpsemalt lugude autorlus paika pandud on.
Tõsi, lõppkokkuvõttes ju teadmine, kumb kuulus biitel rohkem või vähem mõne loo sünni taga oli, midagi ei muuda, aga bändi fännidele on see info vaieldamatult eluliselt oluline.
