"Kõige olulisem tegur, mille suhtes me oma materjali PET-pakenditega oleme võrrelnud, on võimalus luua sellest läbipaistvaid pakendeid ja joogipudeleid," ütles J. Carson Meredith, Ülikooli üks professoritest pressiteates. Tema sõnul oli materjalil teatud juhul PET-plastikutest isegi paremad näitajad ning tõenäoliselt oleks uue materjali abil võimalik toiduaineid kauem värsked hoida.

Meeskond lõi meetodi, mille abil on võimalik luua puudest saadavast tselluloosist ja krabiliste ja putukate kestades leiduvast kitiinist eriline mitmekihiline materjal. Vees lahustunud nanoosakesed pritsitaks kihiti ning selle kuivamisel moodustuks materjal, mis on vastupidav, painduv, läbipaistev ning mis kõige olulisem - kompostitav.

Meredithi sõnul on nende uurimisrühm juba aastaid tselluloosi nanokristalle uurinud ning otsinud võimalusi, kuidas neid toidu pakendamisel rakendada. "Kompostitavate pakendite turg on niivõrd suur ja see kuidas me toitu pakime on pidevalt kasvavat Maa elanikkonda silmas pidades ülioluline," ütles ta.

Just kristalne koostis aitabki materjalil toitu kauem värske hoida. "Gaasimolekulil on keeruline läbida kristalli, sest selleks peaks molekul kristalli struktuuri muutma," selgitas Meredith. "PET-pakendites on oluliselt rohkem amorfset mittekristalset koostist, mis võimaldab gaasidel paremini liikuda," ütles ta.

Hetkel on suurimaks takistuseks lahenduse masstootmisesse toomisel suuremahuliste kitiinitootmiste puudumine. Toorainet peaks erinevate krabitoodete tehastes aga küllalt olema. Samuti on Meredithi sõnul vaja veel vaeva näha, et muuta materjal veeaurule vastupidavamaks.