Jaak Juskega kadunud Eestit avastamas: Eesti võimaliku vanima kivihoone ja kadunud linnuse lugu

Ida-Saaremaal asuva Lääne-Eesti suurima pühakoja Pöide kiriku esimene variant kerkis arvatavasti kohe pärast saarlaste alistumist ristisõjas 1230. aastatel. Algkirik oli ühelööviline tornita võlvimata ehitis.

Sellest on säilinud vaid nüüdse kiriku kahe keskmise võlviku külgseintes alumine osa. Ümarkaarsed portaalid põhja ja lõunaküljes viitavad üleminekule romaani stiililt gootikale. Põhjaseinas asunud ümarportaal lammutati uue, gooti stiilis sissepääsu rajamisel. Romaani stiilile viitab ka algkiriku ümar apsiid.

Hiljemalt 14. sajandi alguses pikendati algkirikut mõlemas suunas ühe võlviku võrra. Seda Karja ja Muhu kiriku ehitusmeistrite juhtimisel. Ka kiriku massiivne, aratavasti kaitsefunktsiooniga läänetorn pärineb arvatavasti ajast enne Jüriöö ülestõusu 1343.

Kirik oli osa kõrval paiknenud Pöide ordulinnuse kompleksist. Kunagi 13. sajandi keskpaigas või teises pooles rajatud linnus paiknes pühakojast põhja pool. Linnusest pääses kirikusse nii põhjaportaali kui ka teisel korrusel asuva rõdu kaudu. Seda aega meenutavad ümarkaarekujulised ukseavad seintel, mille ehitusmeistrid pärit Vestfaalist.

Pöide ordulinnuse hävitasid saarlased 1343. aastal Jüriöö ülestõusu käigus. Liivi ordu linnust enam edasi ei kasutanud, uus ordukeskus rajati Maasilinna. Selle nn karistuslinnuse ajaloost olen Fortes varem kirjutanud.

Pöide kirikus on säilinud kõrggooti raiddekoori, toonased meistrid kujutasid taimi ja esimest korda Eesti kunstiajaloos kohalikke talupoegi. Samas on kirik tulekahjudes mitu korda kannatada saanud, viimati pärast pikselöögist põlema süttimist 6. augustil 1940 ehk päeval, mil ENSV võeti vastu Nõukogude Liitu. Toona hävisid puitvahelaed ja tänaseni taastamata kõrge tornikiiver. Nõukogude ajal põletati varemeis kiriku puidust sisustus kütteks. Säilinud on siiski mitmed epitaafid ning hauaplaadid.

Pärast Teise maailmasõja lahinguis põlenud keskaegse Muhu kiriku konserveerimistöid 1958. aastal alustati katustamis- ja konserveerimistöid lõpuks ka Pöide kirikus. Tööd lõpetati kolm aastat hiljem. Pikihoone sai toona uue algse kõrgusega katuse, torn uued puitvahelaed, ühe raudbetoonist vahelae ja madala lampkatuse. Ehitusajaloolisi uuringuid tegid arhitekt Kaivi Aluve, kunstiajaloolane Villem Raam ning insener H. Uuetalu.

Arheoloog Villu Kadaka 2012. aasta uurimustöö tulemusena selgus, et Pöide kirik on suure tõenäosusega Eesti vanim kiviehitis. Ka väitis ta, et praeguse Pöide kiriku sees on osaliselt säilinud varasema, 13. sajandi teisel veerandil püstitatud romaani stiilis kiriku müürid.

2014. aastal sai vana kihelkonnakirik uue katuse. Unikaalse, kurvas seisus keskaegse pühakoja suuremad restaureerimistööd on järkjärguliselt käimas.

Kirikut kasutab täna EELK Pöide Maarja kogudus. Säilinud on koguduse vana pastoraadihoone.

Artikli koostamisel on kasutatud kultuurimälestiste riikliku registri ja wikipedia andmeid.
Järgmisel korral räägime Tallinna vana juudi kalmistu ajaloost.