Veokijuht ja sportlane: teadlased võrdlesid täiesti erinevate elukäikudega kaksikvendade tervist

Teadustööga üritati saada aimu sellest, kui suur osa „heast vormist“ tuleb geenidest ehk on pärilik ja kui palju mõjutab vormi tihe treening. Kahe 52-aastase ühemunakaksikvenna eluteed on läinud täiesti erinevaid radu.

Vendi uurisid kolme California kõrgkooli (San Francisco ülikool (SFSU), Fullertoni ülikool (CSUF) ja California polütehnikuline ülikool Pomonas) teadlased. Üks kahest mehest oli viimased kolmkümmend aastat veetnud peaasjalikult istuvat veokijuhi tööd tehes, teisest sai kõigepealt jooksja, siis aga Ironmani triatleet ja kergejõustikutreener.

Medical Express vahendab, et võrdleva uurimustöö tulemused avaldati teadusajakirjas European Journal of Applied Physiology. Üks töö autoreist kinesioloogiadotsent Jimmy Bagley sõnas, et identsetel kaksikutel on 99% geenidest samad, mistõttu on just selliseid inimesed väliste mõjurite uurimisel väga hea võrdlusmaterjal.

Analüüsiti mõlemate vendade üldist füüsist, vereprofiile, südame-veresoonkonna ja kopsude seisukorda, lihasmassi suurust ning lihaste jõudu ja tervist.

Tulemused polnud teab mis üllatavad: atleetkaksiku üldine tervis oli istuva venna omast palju parem. Ta pulss oli puhkeolekus madalam, samuti olid madalamad ta keha rasvaprotsent, vererõhk, kolesterool, veresuhkur ja triglütseriidide tase. Sportlikul vennal oli ka palju rohkem võhma. Ainsa ootamatu tulemusena ilmnes, et veokijuhist vennal olid võimsamad ja tugevamad jalalihased. Bagley ütles, et selle taga võis olla tõsiasi, et veokimees oli terve elu erinevaid raskusi tassinud. Et sportlasest vend oli jooksja, olid tema jalalihased kõhetumad ja suunatud raskuste liigutamise asemel sellele, et ruumis kiiresti edasi liikuda ehk joosta.

Muuhulgas mõõdeti velotrenažööril ka vendade maksimaalset hapnikutarbimisvõimet (ingl k VO2 max) ja selles arvestuses oli sportlasest vend pika puuga parem. Maksimaalse hapnikutarbimisvõime järgi võib hinnata nii südame-veresoonkonna kui kopsude tervist ja ka lihaste jõudlust. Sportlase maksimaalne hapnikutarbimisvõime oli võrdne 30-aastase omaga, istuva venna oma aga tüüpiline temaealistele inimestele.

Kaksikuid on kavas nüüd iga viie aasta järel uuesti monitoorida. Bagley ütleb, et uurimus võib aidata teadlastel välja selgitada, kui palju ja millistes kogustes trenni keegi vajab. Uurimus näitab ka, et kõik ei sõltu siiski geenidest. „Kui su vanemad on näiteks ülekaalulised, võib sul olla raskusi heasse vormi jõudmisega, aga see uurimus näitab, et see ei ole võimatu,“ sõnas ta.