Meile võib tunduda, et sinivetikas vohab rannas, kuid tegelikult vohab see lahe keskosas ning ilma ja vee soojenedes tõusevad vetikad pinnale, selgitas Eesti Maaülikooli merebioloog professor Kalle Olli. Randa jõuavad need vetikad õrna tuulega, mis vee pindmist kihti maa poole lükkab.

Tartu Ülikooli Eesti mereinstituudi teadusdirektori Jonne Kotta selgitas, et mida rohkem on läänetuuli, seda enam liiguvad sinivetikad Soome poolt meie randadesse. Idatuuled aga viivad meie sinivetikad Soome randadesse. Seda on paraku raske ette ennustada.

Põhjus, miks sinivetikad meid soojadel suvedel ikka ja jälle kimbutavad, peitub aga aastakümnete taga, Teise maailmasõja järgses ajas, mil võeti kasutusele mineraalväetised, et inimeste üha kasvavat toiduvajadust katta.

Sinivetikate hüppelist levikut Läänemeres täheldati 1960ndatel ning see oli sõjajärgse aja tagajärg, kuna 1940.–1950. aastatel oli poliitika, et inimestele tuleb toitu toota mistahes keskkonnamõju hinnaga. Samuti ei osatud toona neid ohte ette näha.