Teadlased uurisid: kas järjestikune edu on teaduslikult eksisteeriv nähtus?

Olles võidulainel tundub, et kõik on võimalik - korvpallurid võivad järjest sisse visata mitmeid viskeid, jalgpallurid sahistada väravavõrku ebatavaliselt tihti või pokkerimängijad võita järjestikuseid käsi. Selline fenomen pani teadlased uurima, kas soonele sattumine on ainult juhus või on selle taga ka mingi seaduspärasus?

Selleks, et järjestikuse edu kohta uurida, pidid teadlased esmalt leidma sellised valdkonnad, kus seda oleks võimalik andmete põhjal hinnata, vahendab Phys.org. Sellisteks potentsiaalselt uuritavateks andmekogumiteks kvalifitseerusid teadlaste hinnangul kunstnikud ja nende kunstimüüginumbrid, filmitegijad ja nende filmide vaatamisnumbrid ning teadlased ning nende teaduslike artiklite refereerimisnumbrid. Oma töös kasutatavad andmed kogusid teadlased kunstioksjonitega tegelevatelt firmadelt, filmiportaalist IMDb ning teaduslike artiklite refereerimise andmebaasidest.

Teadlased jõudsid päris mitme järelduseni. Esiteks, tuli välja, et järjestikune edu on täiesti reaalne fenomen ning seda kogesid mingil perioodil peaaegu kõik uurimisalused: 91 protsenti kunstnikest, 92 protsenti filmirežissööridest ning 90 protsenti teadlastest olid järjestikuse edu fenomeni kogenud. Samas tõdesid teadlased, et kõigis uuritud valdkondades ei esine paljudel inimestel enam kui üks järjestikuse edu periood ning selle perioodi pikkus oli võrdlemisi sarnane - kunstnikel kestis periood 5,7 aastat, režissööridel 5,2 aastat ning teadlastel 3,7 aastat.

Lisaks sellele leidsid teadlased, et järjestikuse edu perioodi avaldumisel pole mitte midagi pistmist produktiivsusega. Selgus, et enamik inimesi ei teinud eduperioodi algushetkel varasema ja hilisemaga võrreldes rohkem tööd. Lisaks selgus, et järjestikuse edu periood ei ole kuidagi seotud konkreetse karjäärihetke või inimese vanusega ning võib avalduda ükskõik millisel hetkel.

Teadlased lisasid, et kahjuks ei leidnud nad mõõdetavaid andmeid, mis aitaks mõista seda, miks eduperioodid tekivad.

Uurimus avaldati teadusžurnaalis Nature.