Põhjala valitsejad: viikingikuningas ei julgenud kunagi aega maha võtta, et lihtsalt puhata
Magama sai kuningas alles kaua pärast päikeseloojangut. Kui valitseja ei suutnud rahvale jõukust tagada, oli rivaal valmis talle kohe noa selga lööma, vahendab ajakiri Imeline Ajalugu.
Viikingikuningas Svend Harkhabe tõstis oma joogisarve ja ütles toosti. Tema ümber oli sel 987. aastal Jellingi kuningakotta kogunenud palju ülikuid. Enne, kui Svend sarve tühjendas ja maha istus, kuulutas ta, et läheb kolme aasta jooksul oma väega üle mere Inglismaale.
Svend Harkhabeme teadaanne alustas viikingiajas uut peatükki, mil valitsejad laiendasid nii oma võimu kui ka riigipiire.
Kui seni oli kuningas kontrollinud ainult koduriiki ja käinud Euroopas röövretkedel, siis nüüd oli iga valitseja sihiks vallutada võimalikult suur kuningriik.
See ambitsioon täitus Svendi poja Knud Suurega, kes 1028. aastal valitses impeeriumit, mis hõlmas Taanit, Norrat ja Inglismaad ning osaliselt veel Šotimaad ja Rootsit.
Nii võimsa riigi ühendamiseks pidid kuningal olema head diplomaatilised oskused, lojaalne sõjavägi ja piisavalt suur varandus, millega liitlasi osta.
Ammu enne seda, kui Põhjamaades kujunesid välja tänapäevased kolm kuningriiki, oli see jagatud paljudeks väikeriikideks, mida juhtisid suurnikud, pealikud ja väikekuningad.
Varase viikingiühiskonna põhjakihi moodustasid träälid, kes pidid töötama vabade talupoegade heaks.
Talupoegadest kõrgemal olid suurnikud – jarlid –, kes olid varakad ja kel oli palju maad. Sissetulek võimaldas neil varustada sõjaväge, mida sai kasutada veel suuremate maa-alade vallutamiseks.
Talupoegadelt nõuti sageli jarli väega ühinemist ning enamasti olid nad selle korraga üsna rahul. Suurnikud pakkusid talupoegadele vastutasuks kaitset ringihulkuvate röövlite ja ründavate vaenlaste eest.
Ajaloolaste sõnul olid viikingiaja kuningad pärit ilmselt suurnike hulgast, kuid kuningatiitlit ei pärinud ilmtingimata vanim poeg.
Kui kuningas suri ja tuli valida uus, oli tema järeltulijaks tavaliselt meessoost sugulane. Kandidaati ei valitud siiski ainult põlvnemise järgi – elutähtsad olid ka tema oskused.
