Lüganuse asulakoha leidsid esimesena 1978. aastal arheoloogid Toomas Tamla ja Ain Mäesalu. Toona fikseeriti küll asulakoht, kuid arheoloogilisi väljakaevamisi sellega ei kaasnenud. Lüganuse ahjude avastamise au kuulub arheoloog Tõnno Jonuksile, kes avastas need 2018. aastal, olles piirkonnas juhuslikul läbisõidul. Nimelt märkas Jonuks tee ääres ehitustegevust, kus välja kaevatud mullavallid olid tavalisest põllumullast oluliselt tumedamad.

Asja lähemalt uurides selgus, et tegemist oli muistse asulakohaga ning lisaks ahjudele sisaldas sealne kultuurkiht ka arvukalt loomaluid, savinõukilde, põlenud kive ja sütt. Peale selle sisaldas leiumaterjal vähesel määral ka metallesemeid ning nii kohalikku kui ka kaugemalt pärit keraamikat. Savinõukildude põhjal on Lüganuse asulakoht dateeritav muinasaja lõppu ja keskaega.

"Arheoloogilised väljakaevamised Lüganusel tekitasid kohalikes elevust, paljud neist käisid ka arheoloogide tööga tutvumas," kommenteeris väljakaevamisi arheoloog Kaur Lillipuu. Tema sõnul on kaheksa ahju leidmine nii kontsentreeritud alalt üpris ebatavaline.

Lillipuu sõnul pole hetkel teada, kas ahjud asusid asulakoha tuumikus. Kuna terviklik asulakoht jääb osaliselt Lüganuse küla praeguse territooriumi alla, jääb arheoloogidel teha veel hulk tööd. "Edasiste uurimistöödega soovime täpsustada asulakoha ulatust lõuna suunas," sõnas arheoloog Paul Ööbik.

Lüganuse kaevamistelt leitud leiumaterjali läbitöötamine jätkub.