Kuid need ei ole oma elu ohverdanud asjata. Isegi veel surmaheitluses koguvad sõidukid andmeid ja katsetavad hulljulgeid manöövreid. Nüüd on kord Juno käes, mis triivib surma poole Jupiteri atmosfääris, vahendab ajakiri Imeline Teadus.

Sond Juno sööstab kiirusega 200 000 km/h Jupiteri atmosfääri. Lend tihedas atmosfääris raputab sondi tugevalt ja lõpuks süttib see eralduva soojuse toimel. Juno vannub mõne minuti pärast alla ja plahvatab.

Selline kurb lõpp seisab tänavu juulis ees NASA uurimisalusel, mis on kaks aastat tiirelnud Päikesesüsteemi suurima planeedi ümber. Junolt oodatakse enesetappu.

Juno pole sugugi ainus, mis lõpetab oma kosmoselaevaelu võõral planeedil Maast kaugel. Praeguseks on teistel Päikesesüsteemi planeetidel otsad andnud 42 sondi, maandurit ja kulgurit.

Kosmoseaparaadid on kas atmosfäärides ära põlenud, kukkunud planeetide pinnale või siis jäljetult kaduma läinud.

Õnneks pole siiski ükski neist surnud ilma asjata, sest enne hävingut on nad oma „viimase sõnana“ edastanud hindamatut infot, mida astronoomid poleks ühelgi teisel viisil hankida saanud. Sondide eneseohverdus on meil võimaldanud heita pilku meie naaberplaneetidele.

Alates sellest, kui esimene sond lahkus 1965. aastal Maa vahetust naabrusest, on teistele Päikesesüsteemi planeetidele ja nende kuudele saadetud terve armee sonde, kulgureid ja maandureid, et need taevakehi lähemalt uuriksid.

Vahekaugused teiste planeetidega on üüratud, isegi meie lähim naaber Veenus on meist üle 40 miljoni kilomeetri kaugusel. Nii pika maa läbimine nõuab palju energiat, seega pole kosmoseaparaate enamasti mõtet Maale tagasi tuua.

Osa sõidukeid suunduvad missiooni lõpus igavesele orbiidile. Nii tegi näiteks päikesesond Pioneer 6, mis saadeti 1965. aastal ringorbiidile ümber Päikese ja mis on töötanud kõige pikemat aega.

1995. aastal läks selle saatja rikki, kuid NASA inseneridel õnnestus sond ümber lülitada varusaatjale, mis NASA viimase ühenduse võtmise ajal 2000. aasta detsembris veel töötas.

Igavesel orbiidil olev sõiduk edastab aga harva uusi teadmisi. Seetõttu saadavad astronoomid sõidukid sageli otse surma ja kasutavad nende viimaseid hetki hulljulgete tehniliste manöövrite katsetamiseks ja uute teadmiste hankimiseks muidu ligipääsmatute paikade kohta nagu äärmiselt kuumad atmosfäärid.

Päikesesüsteemi planetaarsed romulad paiknevad Merkuuril, Veenusel, Marsil, Saturnil ja Jupiteril, kus siiani on lõpu leidnud 42 sõidukit. Nendest enamik on meie kahel naaberplaneedil: Veenusel ja Marsil.

Ainuüksi Veenuse atmosfääri ja pärast enam-vähem õnnestunud maandumisi ka selle pinnale on saadetud puhkama 24 maandurit ja sondi.

Esimene kosmosesõiduk, mis lõpetas võõral planeedil, oli Nõukogude Venera 3. Pardal väike maandur, saadeti sond Veenuse poole 1965. aasta novembris. Kohale jõudnud, vabastas sond 1. märtsil 1966 maanduri, mis laskus planeedi pinnale ja mõõtis sealset temperatuuri, rõhku ja atmosfääri koostist.

Venelased olid sondiga ühenduse kaotanud aga juba paar nädalat varem. Seetõttu ei saadud kunagi andmeid maandumismooduli teekonnast läbi atmosfääri alla. Sellest hoolimata oli Venera 3 esimene kosmoseaparaat, mis jõudis teise planeedi pinnale – ja seal ka suri.

Paremini läks selle järglasel, sondil Venera 7, mis jõudis Veenuseni 1970. aastal ja millest sai esimene kosmosesõiduk, mis saatis teise planeedi pinnalt andmeid koju.

Loe kosmilistest romulatest lähemalt juulikuu Imelisest Teadusest!