Meie kodumeri on haige, hoiame teda rohkem

Läänemere-rindel on asjad muutumas ja päris kiiresti. Mitmed erialateadlased ütlevad, et meie armastatud Läänemerel läheb järjest halvemini. Selle taga oleme enamasti ainult meie ja seega ka ainult meie saame seda parandada.

Enimräägitud põhjus, mis Läänemere tervist muudab, on vähene hapnikusisaldus. Selle tingib ülemäärane põldude väetamine ja meie enda poolt merre lastavad puhastamata tööstusjäägid ning laevade reovesi - need on soodsaks pinnaks vetikate vohamisele. Viimane omakorda toob endaga kaasa surnud vetikaid lagundavad bakterid, mis kasutavad lagundamisprotsesside läbi viimiseks hapnikku, viies alla Läänemere hapnikutaset. Soome ja Saksamaa teadlaste hinnangul on Läänemere hapnikutase viimase 1500 aasta madalaimal tasemel.

Osad teadlased väidavad ka, et Läänemere eutrofeerumist ehk toitainete üleküllastumist paisutatakse üle ning väidavad, et antud nähtus on seotud pigem maapinna kerkimisega. Seeläbi vähendavad nad inimteguri olulisust selle nähtuse kujunemisel. Enamik teadlasi on aga siiski ühel nõul, et merepõhja tekkivate hapnikupuudusest tekkivate "elutute tsoonide" tekkes on valdavalt süüdi inimesed.

Nende jaoks, kes ei usu inimteguri mõju Läänemerele, on olemas ka sellised nähtused, mille puhul inimteguri eitamine on võimatu. Forte ajakirjanik Madis Aesma uuris selle aasta mais ulatuslikult erinevaid Läänemerega seotud probleeme ning tuli välja, et just inimtekkelisi probleeme on lademetes.

Esimese näitena võib välja tuua selle, et otsese inimtegevuse tagajärjel jõuab Läänemerre umbes 2200 tonni ravimeid - see on hinnanguliselt 30% kõigist müüdud ravimitest. Suur osa ravimitest jõuab merre läbi reoveepuhastusjaamade, kus filtrisüsteemid ei suuda ravimeid reoveest kinni püüda. Tegemist on viimase saja aasta jooksul esile kerkinud probleemiga, millele on küll leitud lahendus söefiltrite näol, kuid see muudaks oluliselt reovee töötlemise hinda ning seetõttu seda ilmselt lähiajal kasutusele ei võeta.

Lisaks on oluliseks probleemiks merre jõudev plastik - eriti on siinkohal valus meie, eestlaste, "panus" - nimelt tootis Eurostati andmetel iga eestlane aastas 46 kilogrammi plastprügi. See on kogu euroliidu peale kolmas näitaja. Õnneks peaksid seda probleemi aitama leevendada Euroopa Liidu direktiivid, mis keelavad ära ühekordsed plastikust tarbeesemed. Euroopa Komisjoni esimene asepresident Frans Timmermans on hetkeolukorda kommenteerinud nii: "Kui me ei muuda enda plastitootmise ja kasutamise harjumusi, on 2050. aastaks ookeanides rohkem plasti kui kalu."

Veel on esile kerkinud vähem kui viiemillimeetrilise läbimõõduga mikroplastide probleem - kui suuremat plastikut on võimalik teatud määral veest välja filtreerida, siis mikroplastidega on asi palju keerulisem. Pisikesed plastikutükid ladestuvad kohtades, kus tavaplastik ei saaks ning ohustavad nii Läänemeres elavaid liike kui ka inimesi.

Just need kaks suurt eelnimetatud probleemi on täiesti lahendatavad ka üksikisiku tasandil - olgem teadlikud plastide kasutamise ohtlikkusest ja üritagem neid vähem kasutada. Samal ajal hoiame ravimid kindlas kohas ja kindlasti ärme lase neid WC-potist alla. Neid lihtsaid näpunäiteid järgides saame olla kindlad, et ka 20 või 30 aasta pärast saame eksisteerida meie armsa kodumerega rahulikus kooskõlas.