Loomulikult polnud sellel mingit vahet, kas tõldadega oli tegeldud 200 või „ainult” 100 aastat nagu Hooperi puhul. Edu võti oli selles, mil moel suudeti mitme inimpõlve vältel omandatud oskused kohendada autoehituse nõuetele vastavaks. Kohanema pidi pealegi väga kiiresti, vajati ju kõigest viis-kuus aastat pärast sajandivahetust lahtisi ja kinnisi keresid, mille imposantset välimust pidi toetama korralik tugevusvaru.

Saarepuidust raamistikule kinnitatud metallkatmikuga moodustised ei tohtinud laguneda ka mitme tuhande kilomeetri läbimisel, kuigi allusid pidevale rappumisele ja vibratsioonile. Kinnised kered olid peaaegu kaks korda raskemad lahtistest ja kaalusid sageli 350 kg. Barker püüdis leida tugevuse ja kaalu kompromissi, aga ühtlasi anda keredele stiilset väljanägemist.