Inimese eellane: 3 miljonit aastat vana maimik, kes tundis end koduselt nii maas, kui ka puu otsas
Australopithecus afarensise nime kandva liigi esindajale kuuluv jalalaba vihjab meile, et austrolopiteekuste lapsed olid võimelised kasutama oma kahte jalga maapinnal kõndimiseks, kuid ei jäänud ka puude otsas ronimisega hätta, vahendab Gizmodo.
Nimelt on mõned teadlased juba pikemat aega kahtlustanud, et A. afarensis veetis oma elupäevad kahel jalal. Omavaheliseid kisklemisi on teadlastel samuti ette tulnud - mõne teadlase arust on liik selgelt kahejalgne ning kõndis ainult maapinnal, teised teadlased hindavad, et pigem elasid inimese eellased puude otsas. Uus uuring peaks tülid vähemalt osaliselt lahendama.
Nimelt leidis värskelt avaldatud, 2006. aasta uurimisandmetel põhinev uuring, et A. afarensise lapsed olid võimelised seisma ja kõndima kahel jalal, kuid samal ajal kaotanud ära ka ronimisvõimet - ronimisvõime täiendas kõndimisvõimet ning oli varaste austrolopiteekuste jaoks väga oluline, kuna võimaldas kasutada puid näiteks kiskjate eest põgenemiseks.
Skeleti leidis 2002. aastal Zeresenay Alemseged, üks uurimuse kaasautoritest. Etioopiast leitud osaliselt fossiliseerunud A. afarensise lapse säilmed said leiuregiooni järgi nimeks "Dikika laps". Surma hetkel oli laps olnud umbes kahe ja poole aasta vanune. Skelett koosnes pealuust, ribidest, kätest, sääre ja reieluudest ning loomulikult jalalabast, mida peetakse kõige paremini säilinud muistseks lapse jalalabaks. Fossiilne skelett on umbes 3,3 miljonit aastat vana.
"Enamik selliseid fossiliseerunud leide on täiskasvanute säilmed," kommenteeris uurimisgruppi juhtinud Jeremy DeSilva. "Fossiliseerunud laste kehade leidmine on äärmiselt haruldane ning võimaldab meil paremini mõista meie eellaste kasvamist ja arengut," ütles ta. A. afarensis on muuhulgas ka sama austrolopiteekuseliik, kuhu kuulub üks kuulsaimatest muistsetest fossiilskelettidest - Lucy nime saanud inimese eellane.
Vanemad ja lapsed on luude ehituselt erinevad
Luude analüüsist selgus, et Dikika lapsel oli välja arenenud selline luustruktuur, mis võimaldab kõndida ning seista. Koos varasemalt Tansaaniast leitud jalajälgedega ning Lucy fossiilskeletilt õpituga annab see mõista, et A. afarensis oli selgelt liik, kes kõndis ja seisis kahel jalal.
Vaatamata sellele oli jalalaba ehitus selline, et võimaldas ka puude otsas ronimist: "Meie suure varba all olev talbluu oli suure varbaga ühendatud kumerama nurga all, kui tänapäeva inimestel," kommenteeris DeSilva. "Selline kumer pind lubab suurel varbal rohkem liikuda ning seeläbi haarata. Sellest järeldamegi, et Dikika lapse jala ehitus lubas tal kasutada oma jalgu lisaks kõndimisele ka ronimiseks või oma emast vajadusel kinni hoidmiseks."
Teadlaste hinnangul veetsid A. afarensise lapsed rohkem aega puu otsas kui nende vanemad ning olid seega ka paremad ronijad. "Nad olid väiksemad, mängisid rohkem ning ilmselt pidid tihemini puid kasutama kiskjate eest põgenemiseks," ütles DeSilva. "Me arvame, et just see aitab selgitada erinevusi A. afarensise täiskasvanute ning laste luude erinevuste vahel."
Samas tõdevad teadlased, et praeguste leidudega põhjalikke järeldusi teha ei saa. "Lugejatele võib see ajaskaala tunduda hoomamatu, kuid tegelikult elas Dikika laps 120 000 aastat enne Lucyt, kes omakorda elas 400 000 aastat enne seda, kui Tansaanias asuvad Laetoli jalajäljed tekkisid," ütles DeSilva. "Fossiilid on haruldased ning nende tekkimine ajaskaalal ulatub üle pika aja. Tõenäoliselt jääb meil palju leidude vahel toimuvat kahe silma vahele. Kuid tööd saab teha ainult nende leidudega, mis on avastatud ning teha parandusi oma hüpoteesides alles siis, kui tuleb uusi leide, mis need ümber lükkavad," ütles ta.
