Mida me siis õigupoolest kuuleme? Lühidalt vastates — müra. Täpsemalt on tegemist keskkonnamüraga, mis pärineb kõikjalt ümbrusest, aga ka kuulaja organismi sisemusest. Tavaliselt me seda ei kuule või ei pööra sellele tähelepanu, sest see on lihtsalt liiga vaikne.

Müra võimendamiseks selgelt kuuldavale tasemele on vaja resonaatorit — keha või kehade süsteemi, mis välise stiimuli mõjul võnkuma hakkab.

Lihtsaks resonaatoridemonstratsiooniks avage suu o-kujuliselt ja nipsutage sõrmega endale vastu kõri. Selle tulemusel peaks tekkima teatud kõrgusega noot.

Kui nüüd suuava suurendada või pisendada, on kõrinipsutamisel kuulda kõrgemat või madalamat helitooni. Sisuliselt moodustasite te äsja suuga nn Helmholtzi resonaatori, kus heli tekitab ühe avausega õõnesvormis ehk kõlakojas võnkuv õhk. Eri sagedusega helide tekitamiseks tuleb resonaatori kõlakoja kuju muuta.

Kui surute vastu kõrva merekarbi — mille sisemuses on palju kõvu kaarduvaid pindu, mis sobivad helide peegeldamiseks ideaalselt —, teete põhimõtteliselt sedasama, mida tegite äsja suuga.

Eelpoolmainitud keskkonnamüra — teist mööda ja läbi teokarbi sisemuse liikuv õhk, vere voolamine teie peas, kõrvaltoast kostev jutukõmin, jne — resoneerub karbi õõnsuses ja võimendub nii palju, et inimesel on seda lihtne tähele panna.

Samamoodi nagu suuga tekitatud eri kujud annavad tulemuseks eri kõrgusega helisid, kõlavad ka eri kujuga karpide kohinad erinevalt, kuna eri kõlakojad võimendavad eri sagedusi.

Tõsiasi, et kõik teokarbid kõlavad sarnaselt ookeanimühaga, on puhtjuhuslik kokkusattumus. Mis tahes Helmholtzi resonaatori kõrva juures hoidmine annab sama tulemuse, olgu resoneeriv objekt kuidagi ookeaniga seotud või mitte.

Enam-vähem samasuguse heli tekitamiseks piisab ka tühja klaasi või lihtsalt kumerdatud peopesa asetamisest kõrva peale.