Põhja-Korea supervulkaan võib ärgata ja tuhaga katta pool Aasiat
Kahele briti geoloogile anti erakorraline luba uurida Paektusani lähemalt. Nüüd on britid mures, vahendab ajakiri Imeline Teadus.
"Tere, James! Clive siin. Kas oled kunagi mõelnud, et käiks õige Põhja-Koreas ära?“
Just selline telefonikõne peeti 2011. aastal. Peagi pärast seda leidsid kaks briti geoloogi – James Hammond ja Clive Oppenheimer – end maakera ühest kõige suletumast riigist.
Mis veelgi ennekuulmatum, reis sai teoks riigi kommunistliku valitsuse kutsel. Maakoorealune oli hakanud end liigutama ja ohustama Põhja-Korea eksistentsi.
Lühikese ettevalmistusaja tõttu ei jõudnud Hammond ja Oppenheimer selle üle, mis neil ees seisis, kuigi palju mõtteid mõlgutada. Kui aga Hammond Pyongyangis lennukilt maha astus, tundis ta närvilisuse ja uudishimuga segatud ootusärevust.
Pealinnas kaks geoloogi pikalt aega veeta ei saanud. Saabumise järel lennutati nemad ja veel üle 30 põhjakorealasest geofüüsiku, seismoloogi ja vulkanoloogi põhja, kus kõrgub muljet avaldav Changbai mäeahelik. See moodustab Põhja-Korea piiri suure venna Hiinaga. Sealsamas asus ka reisi sihtkoht – Paektusani vulkaan.
Paektusani nimi pole kuigi tuntud ja see pole eriti imekspandav. Vulkaan on kõigest üks maakera 25–30st praegu tukkuvast supervulkaanist, mille kohta me teame vähe.
Supervulkaanideks peetakse neid vulkaane, mille puhul eksisteerib võimalus, et see purskab välja üle 1000 kuupkilomeetri magmat ja selle tuhasammas võib ulatuda rohkem kui 25 kilomeetri kõrgusele.
Praegu 2744 meetrit kõrge Paektusan ei ole 946. aastast saadik tugevasti pursanud ja ka ajaloolisi allikaid on selle niinimetatud millenniumipurske kohta vähe. Ent too ammune purse pidi olema selline, mille kõrval enamik maailma teisi vulkaane paistaks odava ilutulestikupatareina.
Põhja-Korea vulkaan Paektusan on tukkuv koletis, mille plahvatuslikust jõust piisaks kogu Aasia mandri katmiseks tuhaga ning kliimakatastroofi vallandamiseks, millega võib põhjapoolkeral kaasneda mitmeaastane talv.
Esimeste lääne geoteadlastena olid James Hammond ja Clive Oppenheimer teel Paektusani poole, mille paljad, otsekui armilised nõlvad horisondil terendasid.
Vulkaanil vaatasid geoloogid esmalt üle need vähesed ja vananenud teaduslikud seadmed ja riistad, mis põhjakorealased olid juba üles pannud, ning üritasid saada ülevaadet, kui massiivne purse võib vulkaani edasises eeskavas seista.
Seejärel toimus pikk diskussioon lääne teadlaste ja põhjakorea kolleegide vahel selle üle, kas koostöö on üldse võimalik. Nädala pärast koju sõites olid Hammondil ja Oppenheimeril aga sihid seatud.
Tuli leida rahastus ning samuti aeg Põhja-Koreas varitseva supervulkaani uurimiseks, et selgitada välja, kui suureks ohuks võib Paektusan osutuda.
Loe juulikuu Imelisest Teadusest lähemalt geoloogilisest püssirohutünnist, mille otsas Põhja-Korea elab.
