M Kuubis arvustab videomängu | Mario Tennis Aces – hoia alt, Rafael Nadal!
Mario spordimängud ei ole spordialade edasi andmises eriti realistlikud, aga siiani on nad olnud päris toredad ajaviitevahendid, sest lõbu on alati kuhjaga jagunud, kirjutab ajaveeb M Kuubis.
Nüüd on Nintendo jalgpalli maailmameistrivõistluste ajaks välja lasknud uhiuue... tennisemängu? Just. Mario Tennis Aces on siin, et sinu vabadel ajahetkedel sinu ning su pere ja sõprade meelt lahutada.
Näiteks kummitus Boo on salakaval sell, kelle slice-löögid ja servid lendavad sellise vindiga, et nende kätte saamine on kohutavalt keeruline. Bowser lammutab massiivselt tugevaid hoope, Waluigi saab palli absoluutselt igalt poolt kätte ja Yoshi on igas asjas kohutavalt vilets.
Seega pead tegelast kasutades ära õppima, milles ta hea on, ning arvestama oma mängus seda, milles su vastane halb on. Näiteks mulle meeldib kasutada printsess Peachi, kes on osav löökide väljaku nurkadesse suunamises, kuid Boo vastu pean selle strateegia tavaliselt hülgama ja leidma võimaluse võimalikult kiiresti võrgu ette tormata, et tema löögid üldse vinti sisse võtta ei saaks.
Selle värvilise pealispinna all peidus olev tennisemäng on fantastiliselt hea. Mängus on mitmeid erinevaid löögitüüpe: top spin (punast värvi), mis põrkab veidi kõrgemale ja lendab otse; slice (sinist värvi), mis põrkab vähe, aga lendab vindiga; flat (lillat värvi), mis lendab lihtsalt kiiresti ja otse; drop shot (valget värvi), mis maandub võrgu lähedal ning lob shot (kollast värvi), mis maandub võrgust võimalikult kaugel.
Asja teevad põnevamaks väljakule ilmuvad tähekujulised alad, kust lüües löök tugevam on ning mille seest saab teha sellist asja nagu zone shot.
Selleks pead jõudma tähekujulisse alasse ning vajutama R-nuppu. Siis aeg peatub, tegelane hüppab õhku ja saad läbi tegelase silmade lööki sihtida. Zone shot'id on tugevad ja kiired ning nende tagasilöömiseks peab vastane olema osav ja täpne, sest eksimisvõimalus on minimaalne.
Lisaks on igal tegelasel trick shot, mis lubab õige ajastuse korral jõuda ka sellise pallini, milleni tavaolukorras ei ulatuks.
Tegelikult tuleb siinkohal ära mainida ka energiamõõdik. Nimelt kasutavad ja annavad erinevad tegevused tenniseväljakul tegelastele energiat, nagu mõnes kaklusmängus.
Seega on kaklusmängudega sarnaselt ka Mario Tennis Acesis väga oluline energiamõõdikuga oskuslikult ümber käia. Kui sul on vastasest rohkem energiat, on sul temaga võrreldes tunduvalt paremad võimalused ning lisaks tennisemängus teenitavatele punktidele saad sa siin vastast alistada ka tema reketit purustades.
Igal reketil on kolm „elupunkti“ ja zone shot'id ning special shot'id suudavad vale ajastuse korral reketi elupunkte vähendada või selle sootuks pilbasteks lüüa. Kui reketid otsas, oledki kaotanud.
Kui nüüd tennis on vägev, siis see, mida sellega teha saab, jätab soovida. Mängu esmakordselt käivitades visatakse sind kohe Mario kingadesse ning Adventure Mode’i.
Tegemist on Tennis Acesi rollimängu meenutava üksikosaga, kus Mario peab oma tenniseoskuseid kasutades leidma viis jõukivi ja alistama nende abil iidse kurja tennisereketi Lucieni, kes tema venna Luigi oma võimusesse võtnud on. Jah, täiesti ajulage stoori, aga ajab asja ära.
Üksikmängu ajal kahjuks peale Mario muid tegelasi kasutada ei saa ja seikluse jooksul kogutud Mario kogemuspunktid, levelid ja uued reketid... on väljaspool Adventure Mode’i kasutud.
Olin väga pettunud, kui avastasin, et ma ei saa neid laheda väljanägemisega jääst ja puidust reketeid netimängus kasutada. See on ju kõigest kosmeetiline välimuse muutus, miks seda ei lubata?
Seega jäävadki reketid ainult Adventure Mode’i eludeks, sest mida rohkem sul reketeid on, seda rohkem sa neid matši jooksul ära lõhkuda tohid.
Neid läheb sul ka vaja, sest Adventure Mode on halastamatult raske. Mõnda bossi/taset saad võita ainult zone shot'e kasutades, aga kui sul piisavalt energiat ei ole, siis ei tule see sul kuidagi välja.
Samuti on selle mänguviisi tenniseväljakud nipiga. Siin jalutavad ringi plahvatavad robotid, tennisevõrk võib olla kinnitatud laeva masti külge ja üle väljaku tuiskavad rongi peale ruttavad reisijad.
Ma saan aru, et Adventure Mode peaks mängijat ette valmistama netimänguks, sest loo lõpuks on sul kõik mehaanikad läbi vere, pisarate ja purunenud pultide selged.
Netimänguna pakutav viiemänguline turniir on täitsa äge, aga kuna hetkel on paar tegelast teistest konkreetselt paremad, siis kasutavad enamik mängijatest just neid. Õnneks võid vastasega mängimisest ilma karistuseta keelduda ja uue otsida, kui tunned, et teie oskused või internetiühendus ei ole nauditavaks mänguks piisav. Muud siin väga teha polegi.
Üksinda mängimist eelistavatele mängijatele on veel vaid kolm erineva raskusastmega lühikest turniiri (millest ma pärast loo läbimist nii poole tunniga läbi tuiskasin), millel pole mitte mingit mõtet, sest turniiri võitmise eest ei saa mitte midagi. Isegi mitte mingit auhinnatseremooniat, auhindadest rääkimata.
See oli väga veider, sest muudes Nintendo mängudes (Mario Kart 8 Deluxe, Arms, Splatoon) saab mängimise eest alati mingit „kommi“. Mario Tennis Acesis seda „kommi“ ei ole ja jääb ainult rõõm vastastele ärapanemisest.
Võimalus on veel ka koos samas toas asuvate inimestega jagatud ekraanil mängida, aga siit tuleb järgmine imelik möödalask.
Nimelt saab mängida ainult tie break'i ehk kuue punktini või siis kahe järjestikuse geimivõiduni. Kõik. Täiesti hämmastav. Okei, ma mõistan, et see on ilmselt tingitud reketilõhkumise mehaanikast, aga mängijatele võiks ikkagi jätta valiku, kuidas ja kui pikka tennisematši nad mängida tahavad.
Hämmastavatest asjadest veel rääkides… Switchil on suurepärased puldid, kus sees on ka güroskoop ning neid saab vehkida väidetavalt täpsemalt kui vana Wii pulte, kuid miskipärast on vehkimisjuhtimine saadaval ainult ühes kindlas mänguvalikus nimega Swing ning vähemalt minu jaoks oli siin palli suunamine kohutavalt ebatäpne.
Äkki on asi selles, et ma ei oska päriselus tennist mängida, aga ma ei nautinud kohmakaid lööke absoluutselt. Samas ei suuda ma ära imestada, miks ei saa Tennis Acesis pultidega vehkimist muudes mänguvalikutes kasutada. Teised Nintendo mängud ju lubavad liikumistundlikku juhtimist.
Kõik see kokku paneb mind arvama, et Mario Tennis Acesi arendaja Camelot tegi väga tugeva ja pädeva mängupõhja, kuid mingil hetkel sunniti neid kiirustama ning nad klopsisid selle ümber kokku küllaltki kesise kesta.
Neile, kes ainult internetis mängida tahavad, on siin lõbu laialt, sest ka tulevased lahti lukustatavad tegelased on väidetavalt seotud just nimelt online-turniiridega.
Minul kulus kõikide üksinda mängimise asjade läbimiseks kokku neli tundi ja ülejäänud aja olen veetnud internetis, kus suudan esimesed kaks-kolm vastast probleemideta alistada ja siis jooksen tavaliselt kellegi sellise otsa, kellel on minust kordades rohkem punkte ja keda ma suudan ainult läbi suure häda võita.
