Unelmate puhkuse asemel okseralli: kosmoseturism ei pruugi igaühele sobida, hoiatab eksastronaut

Ehkki viimasel ajal on kõrgelennulise fantaasiaga ettevõtted (SpaceX, Blue Origin, Virgin Galactic) üha tihedamini rääkinud võimalusest huvilisi regulaarselt kosmosesse lennutama hakata, ei pruugi selline lustireis olla igaühe jaoks, ütleb endine NASA astronaut Anna Lee Fisher.

„Mind paneb muretsema, et inimesed arvavad, et nad võivad lihtsalt raketi pardale ronida ja kosmosesse minna,“ ütles ta intervjuus The Telegraphile. „See ei ole üldse sarnane tavalisele kommertslennule. Ma näen väga paljusid probleeme seoses sellega, et inimesed lähevad sinna üles, näiteks oksendavad ja nii rikutakse kellegi veerand miljonit dollarit maksnud reis ära.“

„Kosmosehaigus“ või kosmosega harjumise sündroom mõjutab isegi elukutselisi astro- ja kosmonaute, kes enne missiooni selleks aastaid treenivad. Väidetavalt mõjutab see kuni kaht kolmandikku orbiidile minejaist, kes ometi selleks põhjalikult ja kaua valmistuvad.

Esimestena raporteerisid kehva enestunnet Apollo 8 astronaudid ja Apollo 9 liikmetel oli olemine juba nii närune, et nende programmis ette nähtud väljumine avakosmosesse tuli edasi lükata. NASA treeninglennuk, milles astronaudid kaaluta olekut kogeda saavad, kannab hüüdnime "vomit comet" ehk oksekomeet.

„Su esimesed hetked kosmoses pole alati parimad,“ meenutas 1984. aastal süstikuga Discovery kosmoses käinud Fisher. „Ma mäletan, kui me olime süstikus ja ma olin kaks minutit veetnud 3G (raskusjõud) tingimustes, natuke raske oli hingata, siis ühtäkki lõpetas mootor töö ja põmaki – ma olin kaaluta olekus. See käis väga ruttu. Mul oli väga hea meel, et ma polnud sel päeval hommikust söönud. Vedas, et ma ei oksendanud, sest kui sa mõtled, et Maal on oksendamine väga halb, siis kosmoses on see veel palju hullem."

Kaks esimest päeva oma missioonist oligi Fisheril lihtsalt väga paha olla, meenutas ta. Kokku veetis Fisher kosmoses nädala, olles esimene ema, kes kosmoses käis.

Mikrogravitatsioon mõjutab sisekõrva võimet balanssi hoida, lisaks hakkavad vedelikud kehas sootuks teistmoodi ringi liikuma, nägu läheb paiste ja pea hakkab valutama. Ehkki mõnede ravimitega võib neid sümptomeid leevendada, käivad rohtudega kõrvalmõjudena kaasas unetus ja udune silmanägemine. Kui kõik kokku panna, ei pruugi kosmiline kogemus olla sugugi sarnane puhkusele, mille jaoks inimene terve elu raha kõrvale pannud on.

Teisisõnu, nagu Fisher ütleb, ehkki kosmoseturismi ümber keerleb palju elevust, võib tegelikkus olla selline, et inimene kulutab sadu tuhandeid eurosid või dollareid, et reisida kusagile suhteliselt kitsasse, spartalikku ruumidekompleksi pelgalt oksendama.