ARVUSTUS | Street Fighter 30th Anniversary Collection – kaklusmängude ajalootund
Seeria ise pärineb tegelikult erinevatesse avalikesse kohtadesse või videomängusaalidesse paigutatud mängumasinatelt, kuhu tuli münte toppida, et mängu üldse mängida, kirjutab ajaveeb M Kuubis.
Ma ei oska väga kommenteerida, kui levinud Eestis sellised masinad üldse olnud on, sest ajapikku on neid küll peamiselt baarides näha olnud, aga nagu ma oma Ultra Street Fighter II: The Final Challengersi kohta ütlesin, olen mina Street Fighteriga kokku puutunud pigem konsoolide kaudu.
Sellest pole midagi hullu, sest Capcom on kokku kraapinud 12 erinevat Street Fighteri mängu ja nad konsoolimängurite rõõmuks ühte komplekti kokku pannud.
Street Fighter 30th Anniversary Collection (oeh, paras suutäis see nimi) lubab oma kodus ilma kartulikotitäit münte omamata proovida ja näha, kuidas Street Fighteri sari arenenud on.
Kui keegi veel selle mänguseeriaga varem kokku puutunud ei ole, siis tegu on kaklusmänguga, kus mängijad valivad erinevate omadustega tegelaste vahel ning üritavad erinevaid rohkem ja vähem efektsemaid lööke kasutades vastase eluriba tühjendada.
Street Fighterit on lihtne mängida, aga väga keeruline hästi mängima õppida, sest tuleb välja, et võitlusmängumaailm on nii lai ja keeruline, et võtab tavainimesel juhtme kinni küll. Aga see selleks.
Käesolev Street Fighteri kollektsioon pigem tegelikult eeldabki, et sa oled varem Street Fighterit kunagi mänginud, sest lisaks kaheteistkümnele mängule on komplektis ka mahukas „muuseum“, kust saab kuulata mängude taustalugusid, vaadata erinevaid pilte, lugeda tegelaste tausta ja loomislugu ning soovi korral ka nende klassikalisemaid lööke kaader kaadri haaval vaadata.
Kui piltidest siiber, siis saab võidelda offline’is nii arvuti kui sõbra vastu, internetis teiste mängijate vastu ja nelja mängu jaoks on olemas ka harjutusvõimalus.
Alustame algusest. Street Fighter, ehk see, kust kogu sari alguse sai. Kohutav kelts, ma tahaks öelda, et isegi mängitamatu. Jubedalt kohmakas, puine ja ebaselgete löökide ja tabamistega mäng.
Õnneks ei ole esimese mängu mängimine kohustuslik, aga päris lahe on see korraks käima panna ja siis vaadata, kui kaugele Street Fighter V-ga tänaseks päevaks jõutud on.
Põhiline nostalgialaks tuleb Street Fighter II viiemängulisest pundist. Algupärane Street Fighter II: The World Warrior on vähemalt siin kollektsioonis kohutavalt raske ja arvuti tegelased pühivad vähimagi vale liigutuse korral sinuga põrandat. Eks kuidagi tuli ju mündid lastelt kätte saada, aga pigem liikus asi kiiruse ja sujuvuse poolest nüüd aina paremuse poole.
Sellele järgnesid Street Fighter II: Champion Edition (lisas kaheksale algupärasele valitavale tegelasele neli bossi ja lubas samade tegelaste omavahelised matšid), Street Fighter II Turbo: Hyper Fighting (mäng tehti kiiremaks ja tegelastele anti uusi erilööke), Super Street Fighter II: The New Challengers (neli uut tegelast ning uus ja parem graafika) ja Super Street Fighter II Turbo (lisandusid superlöögid ja vastase löökidega õhus hoidmine ehk juggle).
Street Fighter Alpha ja Alpha 2 ning Alpha 3 on kogu sellest kompotist ilmselt kõige... tavamängijasõbralikumad. Vastased on kergemad ja ka niisama hüpates ning jalaga kuklasse udjades jõuab päris kaugele.
Lisaks on siin hunnikutes erinevaid ja ägedaid tegelasi ja mängumehaanikaid, mis lubab ka ilmselt kõige nõudlikumal mängijal endale siit lemmiku leida.
Kolmas mängusari on (jah, arvasite ära) Street Fighter III. Siin mängudes tutvustati hulganisti professionaalsematele mängijatele meelepäraseid omadusi ja seetõttu on Street Fighter III: New Generation, Street Fighter III: 2nd Impact ja eriti Street Fighter III: 3rd Strike kõige oodatumad osad tervest sellest kollektsioonist.
Tegelikult ei mängi te elu sees siit kõiki mänge piisavalt palju. Kuigi väidetavalt on nad algsete versioonide võimalikult täpsed koopiad, mängitakse pigem neid, millega endal on nostalgiline side või mida teie sõpruskond kõige paremaks peab. Nii möödusidki minu matšid peamiselt Street Fighter Alpha 2 ning Street Fighter III: 3rd Strike’i seltsis.
Kuna tegu on algsete versioonide täpsete koopiatega, siis puuduvad mängudes igasugused lisavalikud ja pole üksinda mängimiseks eriti... põnevad.
Aga see-eest on tegu ühe kõige ideaalsema paketiga, mida kasutada mõnel samast aastakümnest pärit/sarnaste mänguhuvidega sõprade kogunemisel. Laske pult ringi käima, valige kordamööda mänge ja andke aga minna. Kuna sõbrad istuvad kohe teie kõrval, siis saate ka vajadusel nende kallal natuke ilkuda.
Mängus on küll olemas ka netivõimalus, aga kuna siin pakutakse ainult kahte Street Fighter II varianti, SF Alpha 3 ja SF III: 3rd Strike’i ning lisaks ei tundu siin ka eriti palju mängijaid olevat, sest vähemalt minul õnnestus ühendust saada vaid umbes ühes neljandikus otsitud mängudest, viskaksin selle kollektsiooni netimänguks muretsemise mõtte kohe peast välja.
Kuna tegu on algupäraste mängusaalivariantidega, siis on siin puudu tegelased, kes lisati mängude konsooliversioonidesse, lisatud enam kui kahtlane internetimäng ja komplektis on liiga palju selliseid mängude variatsioone, millest on lihtsalt paremad variandid ka siin kollektsioonis olemas.
Ahjaa, kui ma mängu esmakordselt käivitasin, siis läks mitukümmend sekundit, enne kui aru sain, et Start-nupu vajutamiseks ja mängu alustamiseks tuleb vajutada puuteplaati.
Väga “geniaalne” lahendus. Optionsi/Stardi vajutamine avab mängu kiirmenüü, kust saab vaadata nupukombinatsioone, muuta ekraani sätteid ja mängu ka käigu pealt salvestada. Enam ei saa hüüda, et sorri ema, ma kaklen bossiga. Salvesta aga ära ja kobi nõusid pesema.
