Maailma kõrgeimast mäest on saanud sõna otseses mõttes prügimägi
Peaasjalikult ümbritsevad jäätmed teekonda, mida mööda tüüpiliselt 8848 meetri kõrgusel asuvasse tippu tõustakse. Et mägironijate number tõuseb pidevalt (tänavu on juba 600 inimest mäe otsa roninud), kasvab ka nende poolt mäele jääva sodi hulk.
„See on vastik, seda on tõeliselt valus vaadata,“ ütles Pemba Dorje Sherpa, kes on 18 korda mäe otsa roninud, AFP-le. „Mäel on tonnide viisi jäätmeid.“
Kliima soojenemise tõttu hoogsamalt sulavad liustikud paljastavad lisaks värskele sodile ka varasemalt maha jäetud prahti.
Viis aastat tagasi määras Nepaal igale ronijatetiimile 4000 dollari suuruse deposiidi, mis antakse meeskonnale tagasi siis, kui iga selle liige tõi mäe otsast tagasi vähemalt kaheksa kilogrammi jäätmeid.
Tiibeti poolel peavad mägironijad sama koguse mäe otsast alla tooma ja saavad 100 dollarit trahvi, kui nad seda ei tee.
Eelmisel aastal toodi mäe otsast alla peaaegu 25 tonni prügi ja 15 tonni inimtekkelisi jäätmeid, teatab Sagarmatha saastekontrolli komitee ehk SPCC (Sagarmatha on mäe nepaalikeelne nimi). Kuid see on siiski piisk meres, kui arvestada seda prügi, mis mäel on. Ja paljud alpinistid eelistavad siiski prügi mäe otsast alla mitte tassida, sest 4000 dollarit pole võrreldes ronimiskuludega kuigi märkimisväärne.
Osalt võimendab prügiprobleemi ka see, et mäe otsa ronib üha enam kogenematuid alpiniste. Varem tassisid mägironijad ise oma varustust nagu näiteks lisariideid, toitu, magamiskotti ja hapnikuballooni. Nüüd aga ei suuda kogenematud mägironijad seda ise teha ja kõik asjad jäävad šerpade tassida. See tähendab, et šerpad ei saa aga prügi enda kanda võtta.
Keskkonnakaitsjad on mures, et saaste võib mõjutada looduslikku veevarustust all orus. Ühe lahendusena nähakse, et mäe baaslaagri juurde võiks püstitada biogaasijaama, kus alpinistide väljaheidetest saaks väetist teha. Nepaali mägironimisliidu juht Ang Tsering Sherpa usub aga, et teine hea variant oleks spetsiaalne koristustiim, mis maailma kõrgeimat mäge kraamimas käiks.
