Metsloomad üle maailma eelistavad häirivate inimeste tõttu üha enam öösiti tegutseda
Eurekalert vahendab, et eile ajakirjas Science ilmunud uurimus on esimene kord, kui inimtegevuse mõju metsiku looduse loomulikule ööpäevarütmile ja tegutsemismustritele üleilmses kontekstis hinnata on püütud.
Uurimuse juht ja Berkeley doktorikraadi taotleja Kaitlyn Gaynor ütles, et see, kuidas inimtegevus erinevate loomade arvukusele ja elupaikadele mõjunud on, on hästi teada. Aga kaudsemad mõjud, mida inimesed loomade käitumisele osutavad, on keerukamad avastada. Selliseid mõjusid on ka raske üldistada.
Gaynor ja tema kaasautorid kasutasid uurimuses andmeid 62 liigi käitumise kohta kuuelt kontinendilt. Infot koguti erinevat moodi, kaugjuhitud kaamerate, GPS-kaelarihmade ja raadiosaatjaga kaelarihmade abiga. Loomi jälgiti ka niisama, palja silmaga.
Selgus, et imetajate eluviis oli inimtekkelise häirimise tingimustes normaalsest keskmiselt 1,36 korda rohkem öine. See tähendab, et kui muidu jagunes näiteks imetaja aktiivne tegutsemisperiood päeva ja öö vahel võrdselt pooleks, siis segamisfooni puhul oli öise tegutsemise osakaal 68%. See puudutas nii taim- kui lihatoidulisi imetajaid, kelle kehamass oli üle 1 kilogrammi. Päris pisikesi loomi uurimusse ei kaasatud.
Häirimise all mõisteti väga paljusid erinevaid asju matkamisest, jahipidamisest ja mägirattasõidust maanteede, elamurajoonide ja põllumajandustegevuseni välja. Inimeste häirivad tegevused on suuresti päevase loomuga, ütlesid teadlased.
„Olime üllatunud, kui laialdane see trend ülemaailmselt oli,“ ütles Gaynor. „Loomad reageerisid kõikjal väga tugevalt igat tüüpi segamisele olenemata sellest, kas inimesed ohustasid neid ka tegelikult või mitte, mis viitab sellele, et vaid meie kohaolekust piisab, et häirida nende loomulikku käitumist.“
Töö kaasautor professor Justin Brashares Berkeley ülikoolist ütles, et varasemast enam öine tegutsemine toob erinevaid tagajärgi, nii häid kui halbu. „Positivne on see, et selgub, et metsloomad on võimelised inimeste vältimise loomulikult üle võtma ja oma režiimi muutma; see võib olla lahendus, kuidas me üha enam ülerahvastatud planeedil koos eksisteerida saame,“ lausus ta. „Aga loomade käitumismustrid on siiski miljonite aastate pikkuse adapteerumise tulemus – on raske kujutleda, et me suudame lihtsalt looduse ööpäeva pimedamasse poolde pagendada ja eeldada, et see seal funktsioneerib ja õitseb.“
Autorid toonitavad veel, et kuigi nende töö selgitas välja loomarežiimide öisemaks muutumise, tuleb edasisi uurimusi sel teemal, kuidas konkreetsete loomapopulatsioonide või -liikide elu muutunud on, alles teha. Ent võib arvata, et mõnel puhul on mõjud ilmsed ja väga erinevad - kujutame näiteks ette olukorda, kus mõned põhiliselt päevase eluviisiga väiksed imetajad üha enam öösel tegutsema hakkavad ning neid järjest enam öise eluviisiga kiskjate saagiks langeb. Ühele õnn, teisele hukatus.
Omal moel peegeldab see kauges minevikus toimunud, kui imetajad alles pärast dinosauruste kadumist julgesid öö kaitsevarjust välja tulla ja päeval tegutsema hakata.
