Must surm elab siiani: isegi Ameerikas on 21. sajandil veel katkuhaigeid
Kuigi tundub, et katk on midagi, mis on välja hüpanud keskajast või ajalooõpikust, on see tegelikult siiani täiesti esinev haigus. Kokku haigestub katku maailmas igal aastal umbes paartuhat inimest.
Kolm pandeemiat
Katku põhjustab bakter nimega Yersinia pestis. Peamiseks põhjuseks, miks katkubakter üldse nii tuntud on, võib pidada 14. sajandil Euroopas möllanud katku "teist pandeemiat", mille tõttu suri üle Euroopa kümneid miljoneid inimesi. Hinnanguliselt heitis hinge koguni pool tervest toonasest Euroopa elanikkonnast. Tollest ajast pärineb ka legendaarne hüüdnimi "must surm".
Arvatakse, et katk esineb lainetena umbes kord paarisaja aasta tagant. Näiteks praegu kestab inimkonna jaoks haiguse "kolmas pandeemia", mis sai alguse Hiinas 19. sajandil. Esimene teadaolev katkuepideemia kannab nime Justinianuse katk ning leidis aset 540ndatel aastatel Bütsantsi impeeriumis. "Teine pandeemia", millest juba ka rääkisime, leidis aset keskajal.
Katkubakter nakatab enamasti erinevaid närilisi ning nendel elavaid kirpe. Arvatakse, et bakterid levivad peamiselt hammustuste kaudu, kuid katk levib tegelikult ka piisknakkusena. Peale selle on bakteril üpris hea võime säilida nakkusvõimelisena näiteks näriliste urgudes, mullas ja vees, et siis mõne aja pärast uuesti comeback-i üritada. Bakteri nakkusvõimelisena säilimine tagab ka haiguse tsüklilise puhangutena esinemise.
Rääkides erinevatest katkutüüpidest, siis asi on suhteliselt leebe, kui ollakse nakatunud muhkkatku: ravi puudumisel sureb umbes 60% nakatanutest, ravi saamisel kõigest 15%. Kopsukatk on aga halastamatu: kui ravi ei saada, surevad nakatanud 24 tunni jooksul. Katku ravitakse antibiootikumidega, kuid on olemas ka katkuvaktsiin, mida kasutatakse haiguskollete elanike peal.
Kuidas see meieni jõudis?
Kuidas katk aga Euroopasse sai, on siiani vaidluse all. Mõned teadlased arvavad, et peamiseks põhjuseks olid kaubalaevadel Euroopasse reisinud nakatunud rotid, kuid arutluse all on ka "Suure Paugu" hüpotees, mille kohaselt tuli katk Euroopasse mööda Siiditeed ning hakkas siin siis massiliselt paljunema. Igatahes on valdav osa teadlastest ühel nõul, et haigus pärineb algupäraselt Aasiast, kust see siis üle maailma levinud on.
Ameerika Ühendriikidesse jõudis katk alles 20. sajandi alguses, esinedes alguses Hawaiil ning pärast seda, üllatus-üllatus, San Francisco Hiinalinnas.
Arenguriikides siiani võrdlemisi tavaline
Katk esineb siiani ka tänapäeval ja on arengumaades paras probleem. Kokku on maailmas igal aastal umbes paartuhat nakatumisjuhtu, millest enamik leiavad aset Aasias ja Aafrikas.
Viimased suurimad katkupuhangud on olnud näiteks Kongo DV-s ja Madagaskaril. Kongos suri 2005. aastal kopsukatku 61 inimest ning järgmise aasta juunis hukkus veel üle 100. Madagaskaril nakatus haigusesse 2014. aastal üle 100 inimese, kellest vähemalt 40 suri. 2017. aastal leidis riigis aset ka hiljutistest puhangutest kõige hullem: nakatusid tuhanded inimesed ning hukkus 170.
Madagaskaril on üldse katkuga eriline suhe - näiteks leiti sealt 1995. aastal katkubakter, millel oli välja arenenud antibiootikumidevastane resistensus. Teadlaste hinnangul võibki järgmise suure katkupuhangu põhjustada just see, kui Madagaskarilt leitud resistentsed katkubakterit levima hakkavad. Sellegipoolest oleks võimalik ka siis haigust siiski kontrolli all hoida, kasutades selleks erinevaid putukamürke.
Kuid arenenud riikides ju katku ei ole?
Euroopas tähelepanuväärseid katku nakatumisi hiljuti registreeritud ei ole ning samuti ei ole täheldatud katkuga nakatanud näriliste olemasolu.
Küll aga esineb katkujuhtumeid Ameerika Ühendriikides: iga aasta registreeritakse keskmiselt seitse nakatumisjuhtu, millest üksikud on lõppenud ka surmaga. Kõige rohkem nakatunuid on viimase aastakümne jooksul olnud 2006. ja 2015. aastal, kui haigusesse nakatus vastavalt 17 ja 16 inimest, kellest mitmed ka surid. Ettevaatlik tasub olla loodeosariikides (Oregon, Idaho) ning New Mexicos, kus valdav osa nakatumisjuhtudest aset leiavad.
