Arheoloogid asuvad uuesti müstiliselt haihtunud inglaste koloonia otsinguile
1587. aastal asusid üle 100 Inglismaalt saabunud mehe, naise ja lapse elama tänases USA-s Põhja-Carolina osariigis asuvale Roanoke`i saarele. See oli esimene inglaste koloonia Uues Maailmas. Kui aastal 1590 Suurbritanniast Roanoke`ile varustuslaev jõudis, leiti asula aga mahajäetuna ja kõik kolonistid olid jäljetult kadunud. Mis nendega juhtus, pole tänaseni kindlalt teada.
Science kirjutab, et Roanoke`i "kadunud koloonia" saatus on aastasadu nii kutselistele arheoloogidele kui ka lihtsalt ajaloohuvilistele peamurdmist pakkunud. Küsimus pole mitte ainult kolonistide enda saatuses, vaid ka selles, et nende asulast pole mingit jälge leitud, kui välja arvata ühe töötoa ja mullavallide jäänused. Vallid võisid aga olla üldse hiljem rajatud.
Sel sügisel hakkavad arheoloogid pärast pikka pausi uuesti väljakaevamisi tegema, et üle neljasaja aasta vanuselt müsteeriumilt saladusloor maha tõmmata või seda pisutki sikutada.
„Usun täie kindlusega, et me programm annab neile küsimustele, mis eelnevatest välitöödest jäänud on, vastused,“ teatas mittetulundusühingu First Colony Foundation asepresident arheoloog Eric Klingelhofer.
Sir Francis Drake viis kolonistid koju
Esimesed eurooplased jõudsid Inglismaalt Roanoke`i saarele kohale juba aastal 1585. Neid oli kokku üle saja mehe, muuhulgas ka mõned teadlased, näiteks juudi päritolu metallurg Prahast Joachim Gans, kes inglise teadlase Thomas Harriotiga väikese laboratooriumi rajas, kus mehed koos töötasid.
Kolonistid olla ehitanud arvestatava suurusega linnakese, ent pärast seda, kui nad kohalike põliselanike pealiku tapsid, muutusid inglaste ja indiaanlaste suhted sedavõrd vaenulikuks, et uustulnukad sõitsid Inglismaale tagasi. Nad võttis peale parasjagu Kariibi merelt rüüsteretkelt koju pöörduv meresõitja Sir Francis Drake, kes koloonias peatus. Roanoke`i elanikud Harriotiga eesotsas tutvustasid inglastele Ameerikast kaasavõetud tubakat, kartulit ja maisi.
Teine laine koloniste – mitte enam ainult mehed, vaid ka naised-lapsed – saabus Roanoke`i saarele aastal 1587 ja nad ehitasid lagunema hakanud asula taas üles. Koos nendega saabunud uus kuberner John White seilas kohe Suurbritanniasse tagasi varustuse ja uute kolonistide järgi, ent sõja tõttu Hispaaniaga jõudis ta kolooniasse tagasi alles kolme aasta pärast aastal 1590. White leidis linnakese eest mahajäetuna.
Ainsad märgid, mille kolonistid (90 meest, 17 naist, 11 last) olid maha jätnud, olid ühte külakest ümbritseva tara posti kraabitud sõna CROATOAN ja lähedalasuvasse puusse uuristatud tähed C-R-O.
White järeldas, et kolonistid olid kolinud Croatoani saarele (tänapäeval nimetatakse seda Hatterase saareks), mis jääb Roanoke`ist umbes poolsada kilomeetrit lõunasse. Neid otsima ta aga minna ei saanud, kuna tõusmas oli võimas torm, meeskond keeldus sinna sõitmast ja nad purjetasid tagasi Euroopasse. Ka aastal 1602-1603 tehtud ekspeditsioonid Roanoke`i koloonia elanike leidmiseks ei kandnud erinevatel põhjustel vilja.
Kui inglased aastal 1607 oma järgmise, Jamestowni koloonia asutasid, üritati indiaanlastelt uurida, mis Roanoke`i inglastega juhtus. Indiaanipealik Powhatan teatas, et tema indiaanlased ründasid ja tapsid enamuse koloniste. Powhatan olevat asja uurinud kapten John Smithile näidanud ka mõningaid Euroopa päritolu esemeid nagu musketi raud ja messingust uhmer. Ent täie kindlusega ei ole Roanoke`i kolonistide saatuse kohta siiski võimalik miskit väita.
Väljakaevamised on seni vähe tulemusi andnud
Väljakaevamistelt, mis Roanoke`i saarel 1890ndail ja 1940ndail tehti, leiti vähe. 1990. aastail avastati aga hoone jäänused, mida arheoloogid pidasid Gansi ja Harrioti laborile kuuluvaiks ja mis meenutas põrandaskeemilt 16. sajandi Saksa alkeemikute oma. Hiljem tegi arheoloog Noël Hume, kes ka labori leidis, kindlaks, et muldkindlustuste kõrval olnud kraav läheb üle labori jäänuste, mis tähendab, et kindlustused pidid olema ehitatud hiljem.
Tänavu septembris hakatakse saarel uuesti kaevama. Septembris kaevatakse väidetava labori osad taas välja, et teada saada selle täpne suurus ja muud üksikasjad ning oktoobris uuritakse lähedal asuvaid rannajärsakuid, mis kiiresti erodeeruvad.
Geoloogid arvavad aga, et asula on igavesti kadunud. Viimase paari sajandi jooksul on hoovused ja tõusuveed selle lihtsalt üle ujutanud, ütlevad nad. Põhja-Carolina ülikooli geoloogi J.P. Walshi sõnul on saare põhjatipp viimase nelja aastasajaga kaotanud merele enam kui 750 meetrit maismaad ja orkaanid ning hoovused on kõik esemed ja ka hoonete võimalikud jäänused mereliiva matnud.
Eric Klingelhofer sellega nõus pole, öeldes, et maa saaretipus kadus merele pigem pärast viimast jääaega kui pärast aastat 1585. Ka mõned 18. sajandi kaardid näitavad, et saar on olnud suuresti sarnase geograafia ja mõõtmetega nagu praegu.
Nii Klingelhofer kui arheoloog Guy Prentice märgivad, et ka Virginias asunud Jamestowni asulat peeti samamoodi merele kadunuks, kuid arheoloogid avastasid selle 1990. aastail ja on sealt kogunud hulga leiumaterjali.
