Max Plancki inimajaloo instituudi teadlaste juhtimisel tegutsenud teadlasterühm kirjutab oma avastusest täna teadusajakirjas Nature Communications ilmunud töös.

Phys vahendab, et seesama katkubakteri vorm, mis ühishauda maetud mehe ja naise luustikest leiti, oli nii aastail 541-544 möllanud Justinianuse katku, hiliskeskaja Euroopas miljonid hauda viinud Musta Surma (1347–1351) kui ka Hiinas 19. sajandi lõpul möllanud epideemiate põhjustajaks. Selle päritolu pole tänaseni päris selgelt mõistetud, eriti palju küsimusi on tekitanud see, kus ja millal omandas bakter võime kirpude abil liikuda (nii jõudiski katk rottidelt inimestele).

Hiljutised geenianalüüsid on näidanud, et kaks vanimat katkubakteri versiooni eksisteerisid juba nooremal kiviajal ja varajasel pronksiajal, kuid need analüüsid ei näidanud, et katk oleks tollal veel kuigivõrd efektiivne olnud. Täpsemalt ei osanud bakter siis veel võimeline kirpudel ellu jääda ja nendega levida – just need omadused tegidki hiljem muhkkatkust sedavõrd tapva tõve.

Nüüd uuriti kokku üheksat pronksiaegset skeletti. Ühishauast leitud mees ja naine osutusid katkubakteriga nakatunuiks ja kui bakteri genoom järjestati, selgus midagi üllatavat. „Sellel bakteriliigil on kõik geneetilised komponendid, mida on vaja muhkkatku tekkeks,“ kommenteeris Kirsten Bos instituudist. „Nii et katk koos sellise levimisvõimega, nagu me tänapäeval teame, on eksisteerinud palju kauem, kui me arvasime.“

Teadlased kasutasid andmeid kombinatsioonis varem järjestatud Y. Pestise vormide omadega ja leidsid, et see bakterivorm, mis Samara elanike kehast leiti, oli umbes 4000 aasta vanune. See tähendab, et muhkkatk on eksisteerinud tuhat aastat kauem seni arvatust.