Lõuna-Hiinast leitud loomajäljed osutusid kõigi aegade vanimateks

Seda, kes need miljoneid aastaid tagasi tänase Lõuna-Hiina aladel voolanud jõe põhjamutta jättis, teadlased aga öelda ei oska.

Küll aga on ürgjäljed tõendiks selle kohta, et juba enne Kambriumi plahvatust eksisteerisid kahekülgsed loomad.

Kahekülgseteks ehk bilateraalsümeetrilisteks loomadeks nimetatakse selliseid loomi, kellel on nii ees- kui tagaots ning parem ja vasak külg. Ses suhtes erinevad kahekülgsed näiteks kiirelistest ehk radiaalsümmeetrilistest loomadest. Enamik loomade hõimkondi kuulubki kahekülgsete hulka.

Kambriumi plahvatus oli umbes 541 miljonit aastat tagasi alanud loomaliikide arvu ja loomatüüpide väga kiire ja laialdane mitmekesistumine. Muuhulgas ilmus praktiliselt üheaegselt suur hulk erinevaid skeletiga hulkrakseid loomi. Plahvatus kestis umbes 25 miljonit aastat. Enne plahvatust seisnes elu Maal lihtsamates ainu- või hulkraksetes organismides.

Kivim, mis nüüd leitud jäljefossiili sisaldab, on aga pärit ajast 551-541 miljonit aastat tagasi, nii et kindlasti jäeti jäljed enne plahvatust, ütles uurimuse autor Zhe Chen Hiina teaduste akadeemiast. Seni olid vanimad teadaolevad jäljed 530-540 miljonit aastat vanad.

Geobioloog Shuhai Xiao Virginia polütehnilisest instituudist, kes oli uurimuse üks autoreid, ütles, et on väga oluline teada, millal loomadele esmakordselt erinevad jätked (nagu näiteks käpad või jalad) tekkisid. „Sellest sellest saame me järeldada, kuidas ja millal hakkasid loomad Maad mingil spetsiifilisel viisil muutma,“ selgitas ta.

Kuigi arvati, et mõned kahekülgsed loomad – näiteks lülijalgsed ja rõngussid – võisid ringi liikuda juba plahvatuse-eelsel ajastul nimega Ediakaara, polnud selle kohta kivististe näol seni mingeid tõendeid. Nüüd on need siis olemas.

Leitud jäljed on vaid mõne millimeetri laiused ja kujutavad endast kaht rida pisikesi jäljendeid. Just seetõttu, et paralleelseid ridu on kaks, võibki järeldada, et tegu oli just kahekülgse loomaga. Tõsi, mitte kahel jalal liikuva, vaid tõenäoliselt mõne sellisega, kellel on jalapaare rohkem, näiteks võis see olla mõni sajajalgne või ämblik. Seda järeldatakse sellest, et jäljed on suhteliselt kehvasti organiseeritud ja väikeste rühmade kaupa jäetud. Veel järeldatakse, et olend võis liikuda mõneti kohmakalt. Tõsi, kuna leiumaterjal on nii napp, on teadlaste sõnul võimatu öelda, kes see iidne jalutaja täpselt oli.

Et aga jäljeradade kõrvalt leiti ka uuristustekivistisi, järeldatakse, et olend pidi olema suuteline keerukaks käitumiseks ja oli ilmselt võimeline aeg-ajalt setetesse pugema, et sealt toitu ja hapnikku ammutada.