Kuidas kuulsatele Lihavõttesaare kujudele ränkrasked "kivikübarad" pähe vinnati? Müsteerium sai selgituse

See, kuidas kivikübarad kujudele pähe said, on üks kahest suurest Lihavõttesaarega seotud küsimusest, millele nüüd värskes uurimuses vastus pakutakse. Autorid väidavad, et lihavõttesaarlased kasutasid selleks köisi ja kaldteid. Muistsed saareelanikud oskasid massiivseid kivist kübaraid liigutada ja neid kujudele pähe asetada ilma suurema vaeva ja ressursikuluta, nn silmusvints-tehnika abil.

„Paljudest küsimustest, mis tolle saare minevikku puudutavad, on kõige rohkem juureldud nende kahe üle: kuidas suutsid muistsed inimesed liigutada nii raskeid kujusid (moai’sid) ja kuidas neil õnnestus kujudele pähe panna massiivseid kivist kaabusid (pukao’sid)?“ rääkis New Yorgi osariigis tegutseva Binghamtoni ülikooli antropoloogiaprofessor Carl Lipo.

Pukao’d on punasest laavakivist valmistatud silindrid, millest mõned võivad kaaluda kuni 12 tonni. Selliseid kivisilindreid liigutati mööda saart kõikjale pikkade vahemaade taha ilma, et selleks oleks vaja läinud palju inimesi või muid ressursse.

Pukaosid transporditi üle kogu saare

„Oleme välja selgitanud, et kujusid elegantsel ja märkimisväärselt tõhusal moel n-ö sammhaaval liigutada võimaldasid lihavõttesaarlastel lihtsad füüsikalised protsessid,“ selgitas Lipo. „Meie värskeim uurimus võttis nüüd luubi alla kivist peakatete (pukao’de) küsimuse. Neid mitme tonni raskused objektid raiuti välja eraldi kivimurrus, transporditi kõikjale üle saare ja tõsteti kuidagi kujudele pähe.“

Töörühm pildistas mitmeid pukao’sid ja konstrueeris nende põhjal ruumilised mudelid, millel kaardistati hoolikalt kõige tõenäolisema pukao’de transportimise meetodi väljaselgitamiseks olulised detailid.

„Pukao’de teisaldamise võimalike meetodite hulgale seab piirid ainult inimese kujutlusvõime,“ rääkis uurimuse juhtiv autor, Penn State’i ülikooli magistrand Sean Hixon. „Varem on oletatud, et pukao’de transportimiseks lohistati neid mööda puidust kaldpindu või kuhjati nende alla pika aja jooksul kõrgeid kivihunnikuid. Meie otsustasime minna pelgalt võimalike teisaldusviiside loetlemisest kaugemale ja tuvastada just see transportimisstsenaarium, mis klapib variatsioonidega arheoloogilistes andmetes.“

„Eeldasime, et pukao’de kuju üksikasjad annavad aimu sellest, millised olid transportimisega seotud füüsilised piirangud,“ selgitas Hixon. „Eri transpordiviisid piiritlevad pukao’de varieeruvuse aspekte eri moel.“

Lipo lisas: „Sarnaselt meie avastustele moai’de teisaldamise valdkonnas leidsime, et Lihavõttesaare elanikud olid vägagi nutikad ja oskasid leida lahendusi, mis nõudsid eesmärkide saavutamiseks kõige vähem ressursse ja vaeva.“

Kasutati silmusvintsimist

Teadlaste analüüsid näitasid, et kõige tõenäolisemalt veeretati pukao’d kivimurrust moai’de juurde ning rulliti mööda suuri kaldpindu üles silmusvints-tehnika (ingl parbuckling technique) abil.
„Silinderja pukao ümber mässiti köis ning üleval platvormil seisvad inimesed said köiest tõmmates selle üles veeretada,“ selgitas Lipo. „Taoline lähenemine nõudis kivimütside mööda kaldpinda üles veeretamiseks kõige vähem pingutust. Sarnaselt kujude endi teisaldamise meetodile oli silmusvints-tehnika lihtne ja elegantne lahendus, mis nõudis minimaalselt ressursse ja pingutamist.“

Lipo märkis ka, et looduslike ressursside taoline rakendamine näitab, kui tõhusalt muistsed lihavõttesaarlased neid kasutada oskasid — tähelepanek, mis satub vastuollu varasema konsensusega.

„Lihavõttesaart käsitletakse sageli paigana, kus eelajalooliste inimeste irratsionaalne käitumine tõi kaasa katastroofilise keskkonnakrahhi,“ rääkis Lipo. „Arheoloogilised tõendid näitavad aga, et taoline ettekujutus on äärmiselt vale, moonutades oluliselt arusaamist sellest, mida inimesed saarel tegelikult tegid ning kuidas nad suutsid nii väikeses ja kauges paigas rohkem kui 500 aastat vastu pidada.“

Lipo kinnitas, et kavatseb ka tulevikus uurida Lihavõttesaare rahva minevikku ning seda, milline oli nende suhe oma keskkonna ja kogukonnaga.

„Meie pukao-analüüs on märkimisväärseks lisanduseks uuele arusaamisele Lihavõttesaarest — teame nüüd, et sealsed inimesed saavutasid paljugi tänu suurele leidlikkusele,“ kommenteeris Lipo. „Need pingutused said osaks jätkusuutlikust ühiskondlikust süsteemist, milles monumentide (nt pukao’de) ehitamisel oli oluline roll. Ehkki lihavõttesaarlaste ühiskonnakorraldus ei sarnanenud eriti sellele, kuidas toimib meie nüüdisaegne ühiskond, olid nad ometi väga kõrgelt arenenud mõistusega inimesed, kes taipasid väga hästi, mida saarel elamine neilt nõuab, ja kasutasid saadaolevaid ressursse targasti, saavutades väheste vahenditega võimalikult palju ja tagades pikaajalise stabiilsuse.“