Peamiseks Maa pöörlemise aeglustajaks on Kuu. Nimelt nihkub Kuu igal aastal Maast 3,82 sentimeetrit kaugemale. Mida kaugemale Kuu nihkub, seda väiksemad on gravitatsioonilised mõjud taevakehade vahel ning Maa tiirlemine aeglustub.
Üks uurimuse läbi viinud teadlastest, professor Stephen Meyers Wisconsin-Madisoni ülikoolist võrdles protsessi iluuisutamisega: "Kui Kuu liigub Maast eemale, on Maa nagu pöörlev iluuisutaja, kelle pöörlemiskiirus aeglustub, kui ta käed välja sirutab."
Selleks, et üldse mõista, kuidas Kuu ja Maa teineteist mõjutavad, kasutati meetodit, mida nimetatakse astrokronoloogiaks: tegemist on statistilise meetodiga, mis kombineerib omavahel astronoomiat ja geoloogilist vaatlust.
Lisaks kasutasid teadlased oma uurimuses Milankovichi tsükleid - tegemist on pikaajaliste tsükliliste faktoritega, mis mõjutavad eri Maa piirkondades eri aegadel esinevat päikesekiirguse hulka. Näiteks on sellisteks teguriteks Maa orbiidi ekstsentrilisus, orbiidi kõverus ja Maa telje muutus kinnistähtede suhtes ehk pretsessioon. Nende tegurite koos analüüsimisel suudetigi lõpuks luua mudel selle kohta, kuidas Kuu ja Maa teineteist mõjutavad.
Ööpäeva märkimisväärset pikenemist tuleb meil aga oodata ilmselt mõnd aega, arvestades, et teadlaste hinnangul on 1,4 miljardi aasta jooksul ööpäev pikenenud umbes kuus tundi.
Uurimus avaldati akadeemilises väljaandes Proceedings of the National Academy of Sciences.
