Milline saatus arenenud tsivilisatsioone ootab? Teadlased arvutasid välja kolm põhilist stsenaariumit
Teadusajakirjas Astrobiology ilmus äsja uurimustöö, milles lahatakse matemaatiliste mudelite abil seda, millist teed mööda mõnele universumi planeedile (nt Maale) tekkiva mõistusliku tsivilisatsiooni saatus kulgeda võiks. Leiti, et variante on laias laastus kolm.
Üks töö autoreid on New Yorgis asuva Rochesteri ülikooli füüsika- ja astronoomiaprofessor Adam Frank. „Kui arvestada, et kosmoses eksisteerib tõenäoliselt üle kümne triljoni planeedi, siis – arvestades, et loodus ei ole perversselt meiesarnaste tsivilisatsioonide vastu häälestatud – ei ole me esimesed,“ kirjutas ta ajakirjas The Atlantic. „Ja täpselt nii, nagu suurem osa Maal elanud liike on nüüdseks välja surnud, võib ja suurem osa tsivilisatsioone (kui need üldse tekkisid) olla otsa saanud.“
IFLScience vahendab, et füüsika, keemia ja lihtsal populatsioonibioloogia seadustel põhinevate matemaatiliste reeglitega leiti, nagu öeldud, kolm eristuvat trajektoori.
Osaline massiväljasuremine
See „kosmilise Lihavõttesaare“ stsenaarium ei tähenda tsivilisatsiooni täielikku lõppu. Ühtlasi on see variant Franki arvutuste järgi kõige tavalisem.
Pärast seda, kui planeedile tekib tsivilisatsioon, hakkab see planeedil saadaolevat energiat kasutama ja kasvab tulemusena eksponentsiaalselt. Samas muudab tsivilisatsioon kasvades ja üha enam energiat kasutades ümbritsevat keskkonda. Planeet ei kannata lõpuks enam elanikkonna ja selle mõjude „raskust“ välja ning tsivilisatsioon hakkab välja surema. Franki rehkenduste kohaselt võib hukkuda kuni 70% kogu elanikkonnast, enne kui järelejäänud suudavad kohanduda ja saavutada jätkusuutlikud, elujõulised tingimused.
Pehme maandumine
Parim võimalik trajektoor tsivilisatsioonile, mis on oma planeedist välja kasvanud, on töö põhjal nn pehme maandumise stsenaarium. Nagu eelmise stsenaariumigi puhul, kasvab populatsioon eksponentsiaalselt ja keskkond muutub, kuid tsivilisatsioon ja planeet suudavad üheskoos uue tasakaalu leida ning massiline väljasuremine jääb ära.
Täielik kollaps
Nagu nimestki näha, on see kõige hullem variant. See võib juhtuda siis, kui planeet pole võimeline keskkonnamuutustega hakkama saama ja tingimused muutuvad väga kiiresti. Sel juhul kukub tsivilisatsioon justkui pea ees iseendale kaevatud hauda.
Frank märgib, et aluseks võetud mudelid on kaunis lihtsad ja arvutused tehti nii sirgjoonelised kui võimalik, kuna tegu on nii-öelda esimese katsega hüpoteetiliste eksotsivilisatsioonide šansse hinnata. Mida rohkem me kliimafüüsika ja erinevate mudelite kohta infot saame, seda täpsemaks saame ka detailidega minna.
