Videomänguarvustus | Hyrule Warriors: Definitive Edition (Switch) – “Üksi on ohtlik. Näe, võta 30 sõpra kaasa…”
Kusagil 2017. aasta sügisel sai arvustatud ja mängitud eelmist Switchil ilmunud Warriorsi-sarja mängu, Fire Emblem Warriorsi. Seal mainisin, et tegelikult on Warriorsi mängumehaanikaid ka varem Nintendo tegelastega segatud.
Kunagi 2014. aastal ilmus Wii U peal Hyrule Warriors, kus tuntud ja tundmatud The Legend of Zelda mängude tegelased pahadele pasunasse anda said, kirjutab ajaveeb M Kuubis.
Kuna Wii U oli selline läbikukkunud konsool, meisterdati mängust ka parandatud versioon Hyrule Warriors: Legends, mis lisas algsele versioonile uusi tegelasi, ülesandeid, relvi ja mängumehaanikaid. Üllatav oli see, et parandatud variant ilmus Nintendo 3DS-i konsoolile.
Kuna eelmisel aastal ilmus ülipopulaarne Nintendo Switch, siis on Nintendo sinna järjekindlalt väljastanud Wii U mängude parandatud variante, sest nüüd on lõpuks konsool, millele neid mänge ka ostetakse.
Nii juhtus ka Hyrule Warriorsiga, millest on nüüdseks ilmunud kõige vägevam variant ehk Hyrule Warriors: Definitive Edition, kus on olemas nii kõik HW: Legendsis tehtud parandused kui ka paar uut täiendust.
Warriorsi mängud on idee järgi lihtsad. Valid endale kangelase ja asud temaga mööda lahinguvälja ringi jooksma, tuhandete kaupa lihtsõdureid manalateele saatma ning vastaste baase/kindluseid üle võtma.
Lisaks annab mäng sulle kogu aeg mingi uue ülesande, mida täita ja pahatihti on tarvis mingit kohta kaitsta või mõnele oma sõbrale appi tormata.
Eriti meeldib mängule anda sulle neid ülesandeid siis, kui sa oma ülesandest võimalikult kaugel oled ja pead siis üle terve lahinguvälja tormama, et õigesse kohta jõuda.
Tormamist teeb veidi kergemaks telepordisüsteem, kus saad pärast lahinguväljal öökullikujude aktiveerimist nende vahel kiiresti ringi reisida.
Kangelasi, kellega mängida, on palju. Hyrule Warriorsi varasemates variantides tuli kõik tegelased jupphaaval lugu ja Adventure-valikut mängides lahti teha, kuid Definitive Editionis on loo käigus saadavad 17 tegelast kohe alguses lahti. Ülejäänud tuleb ise üles leida ja lahti teha. Lisaks on igal tegelasel mitu kostüümi, mis samuti kusagile peidetud on.
Hea uudis on see, et kõik tegelased on erinevad. Erinevalt muudest Warriorsi seeria mängudest ei ole ükski tegelane teise kloon ja igal tegelasel on oma löögid ja tugevused.
Siit tuleb aga kohe ka halb uudis. Osad tegelased on teistega võrreldes kohutavalt saamatud. Ma pidin ennast pooleks vihastama, kui ühel hetkel loo käigus anti mulle kasutada kaks minu meelest kõige halvemat tegelast üldse ja pidin nendega alistama kaks tugevat bossi korraga. Aga siin võib olla asi ka selles, et ma lihtsalt ei olnud nende kombodega harjunud.
Igal tegelasel on ka oma relvad, mida samuti lahinguväljalt leida võib ning oma rünnakut, kaitset ja passiivseid oskuseid täiendavad omadused, mis ka arendamist vajavad.
Loo käigus on kasulik kõiki tegelasi natukene arendada, kuid hiljem valid ilmselt välja paar-kolm lemmikut ja keskendud ainult neile.
Ütlen „hiljem“, sest lugu on ainult köömes Hyrule Warriorsi pakutavast sisust. Nimelt on mängus juba eelpool mainitud Adventure-valik, mis koosneb kaartidest, mis on tehtud erinevate The Legend of Zelda mängude maailmate põhjal.
Siin ei piisa sul võiduks ainult kõikide vastaste maatasa nüpeldamisest, vaid pead täitma ka mängu poolt ette antud nõudmised. Ma julgen ennustada, et enamikul mängijatel võtab Adventure vabalt sada korda rohkem aega kui loo läbimine.
Nüüd aga jõuamegi selleni, mis mind ennast Hyrule Warriorsi juures kohutavalt häiris. Mäng on lihtsalt liiga suur ja muutub väga tüütuks.
Warriorsi mängustiil on selline, mida võib mängima jäädagi. Sa võid kas üksi või koos sõbraga (jagatud ekraanil) ringi tormata ja niita jalust maha sadade kaupa üksikuid vastaseid, aga vastased on kõik nagu ühe vitsaga löödud, isegi kui nad erinevad välja näevad.
Lihtsõdurid seisavad sinu ümber, suutmata sulle suurt viga teha ja ootavad, et sa nad pilbasteks raiuks. Karmimad mehed hakkavad veidi rohkem vastu, aga siin on vaja ainult nende löökide eest põigelda, kuni ilmneb nende „nõrk koht“ ja siis neid löögiseeriaga kostitada. Seda ei jaksa lihtsalt kaua korraga teha.
Fire Emblem Warriorsis vähendas strateegiline vägede suunamine seda probleemi, sest said oma kaaslased saata mingisse punkti ja nad lõid seal korra majja. Hyrule Warriorsis on sarnast käsutamist kasutades aga sinu kaaslased saamatumad ja mõne bossiga kohtudes vajavad kibekiirelt sinu abi.
Kui Fire Emblem Warriorsi eripäraks oli Fire Emblemi mängudest tuntud relvade kolmnurk, mis määras ära, kelle vastu sa tugevam oled, siis Hyrule Warriors laenab Zelda mängudest erinevad vidinad, mida kasutatakse nii vastaste (eriti bosside) kui ka lahinguväljal leiduvate pisimõistatuste lahendamiseks.
Loo käigus saad sa enda kasutusse pomme, vibu, bumerangi, haamri ja misiganes see noolega nöör ehk hookshot on. Neid saab täiustada ka. Sina pead oskama lihtsalt õiges olukorras õiget asja kasutada.
Bossidest rääkides... ka need on omased pigem Zeldale kui Warriors-sarjale. Nimelt on ära kasutatud igasuguseid tohutu suuri elukaid, keda Zelda-mängudes leida võib.
Üksinda sa neile eriti kahju ei tee, aga kamandades kõik oma kambajõmmid bossi ümber, muutuvad sinu tegelaste löögid tugevamaks ning bossi nõrga koha paljastudes kukuvad nad suhteliselt hõlpsalt ümber.
Seega kui sellised materdamismängud meeldivad, on Hyrule Warriors: Definitive Edition päris hea asi, kuhu oma aega matta. Probleem seisnebki selles, et siia võib matta sadu tunde mänguaega ja igaühel sellist luksust pole.
Pelgalt loo läbimise seisukohalt on näiteks Fire Emblem Warriors parem ja huvitavam. Samas, kui Warriorsi mängud meeldivad ja Fire Emblem Warriors läbitud ning sul pole Hyrule Warriorsi varem olnud, võid talle täitsa võimaluse anda.
Juurde lisatud jagatud ekraani võimalus lubab mängu ka koos sõbra või pereliikmega mängida, aga sel juhul pigem teleekraanil, sest dokis mängituna on Hyrule Warriorsi kaadrisagedus selline 60 fps-i kandis, käsikonsoolina aga 25-30 vahel. Igal juhul, okei meelelahutus, aga ei mitte midagi kohustuslikku.
