Rahvusvaheline teadusmeeskond hakkab juunis kuulsat Loch Nessi järve kammima
Keskkonna-DNA-ks ehk eDNAks nimetatakse DNA-d, mida organismid jätavad maha läbi oma keskkonna liikudes. Need tillukesed DNA-fragmendid võivad olla pärit näiteks nahalt, soomustelt, sulgedest, karvastikust või väljaheidetest. Keskkonna-DNA proove saab võtta nii pinnasest, veest kui ka õhust ja selle meetodi abil uuritakse näiteks vaalade ja haide elu.
Uus-Meremaa Otago ülikooli professor Neil Gemmell ütles Reutersile, et kui eDNA-proovid võetud on, hakatakse neid võrdlema sadade tuhandete teiste tuntud elusolendite omadega ja vaadatakse, kas ilmneb midagi erakordset.
Mingeid kindlaid tõendeid selle kohta, et järves võimas veteelukas elutseb, ei eksisteeri - on vaid jutud, legendid ja krüptozooloogide fantaasiad. Esimesed teated Loch Nessi koletisest on pärit 6. sajandist – iiri päritolu munk Püha Columba, kes Šotimaal kristluse levitamisega tegeles, olevat „veekoletise“ Nessi jõe (see voolab välja Loch Nessi põhjaosast) vetesügavusse pagendanud. Kuulsaim foto, mis väidetavast koletistest tehtud on, pärineb aastas 1934 ja sellel on näha miski, mis meenutab veest välja sirutuvat pikka kaela. 60 aastat hiljem ilmnes, et foto näol oli tegu võltsinguga. Teateid olendi nägemisest tuli eriti ohtralt eelmise sajandi kolmekümnendail.
Gemmeli meeskond rõhutab, et nende projekt on midagi enamat kui lihtsalt järjekordne Nessie-otsing. „Võimalus Loch Nessi koletise kohta tõendeid leida on meie ettevõtmise konks, aga samas on järves elavaid organisme uurides võimalik saada erakordseid uusi teadmisi,“ ütles Gemmell. Teadlane ennustas, et tõenäoliselt leitakse uusi liike – iseäranis suur tõenäosus on avastada uusi baktereid, ent plaan on koguda ka andmeid uute võõrliikide kohta, kes end järves sisse on seadnud.