Massachusettsis asuva Woods Hole`i okeanograafiainstituudi (WHOI) mereteadlased ütlesid, et laeva leidis iseseisev allveerobot nimega REMUS 6000, mis töötas Colombia Baru poolsaare lähistel meres. „Me oleme seda (otsingutehnoloogiat - Forte) lugupidamisest Colombia valitsuse vastu kalevi all hoidnud,“ ütles Rob Munier, WHOI asepresident mereoperatsioonide alal uudisteagentuurile AP. WHOI tegi vraki otsimisel Colombia laevastikuga koostööd ja instituudi eksperdid on varem merepõhjaotsingutel head tööd teinud - just REMUS leidis ookeanipõhjast ka 2011. aastal Brasiilia rannikust mitmesaja kilomeetri kaugusel Atlandi ookeani kukkunud Air France` reisilennuki vraki.

ScienceAlert ütleb, et salatsetakse seepärast, et San José pole tavaline laevavrakk. Ühest küljest läks sellega põhja röögatu varandus, teisalt on alusel ja aardeil mitmeid kosilasi, kellest igaühel on mingi väide enda õiguse kohta varandusele varrukast võtta.

Peaaegu kõik laevalolijad hukkusid

San José hukkus briti eskaadri ja hispaanlaste kullalaevastiku vahelises merelahingus Hispaania pärilussõja päevil, olles teel Panamast Portobelost Colombiasse Cartagenasse. 62 kahuriga kolmemastilise galeooni pardal oli lisaks varandusele ka suur kogus püssirohtu, mis lahingu käigus plahvatas, laeva purustas ja põhja viis. Kuuesajast pardal olnud sõdurit ja meremehest jäi ellu vaid üksteist.

1980ndatel väitis konsortsium nimega Mereotsingute Armaada (Sea Search Armada ehk SSA), et nad on vraki leidnud, aga Colombia valitsus ei andnud neile luba midagi merepõhjast üles tuua, kuna ei jõutud kokkuleppele, kuidas varandus jagada tuleks. Kohtuvaidlused riigi ja ettevõtte vahel on kestnud aastakümneid ja Colombia põhjendab, et kuna San José vrakk on nende vetes, on ka neil õigus varandusele.

Teisalt: San José seilas Hispaania lipu all, nii et ka neil võib olla sõna sekka öelda. Uppunud laev oli ju ikkagi hispaanlaste oma ja Hispaania on riigina tänaseni täiesti eksisteeriv.

Kolmanda nurga alt - kuld, millega galeoon lastitud oli, pärines Kesk- ja Lõuna-Ameerika põliselanike aladel läbi viidud vallutus- ja röövretkedelt. Ja mängu võivad astuda veel teisedki riigid nagu Holland, Prantsusmaa ja Suurbritannia. Ajalooliste tõendite põhjal võib julgelt väita, et suur osa 17. sajandil Hispaania laevade lastiks olnud kullast võis kuuluda otsapidi just nendele riikidele, ütleb ScienceAlert.

Eurooplased kisklesid sageli

Omaaegsed Euroopa superjõud sõdisid alatasa ja sõjategevus kandus suuremal või vähemal määral ka Kariibi mere piirkonda. Üheksa-aastases sõjas (1688-98) sõdisid näiteks hollandlased, inglased ja hispaanlased üheskoos prantslaste vastu, Hispaania pärilussõjas (1701-14) sõdisid inglased ja hollandlased koos hispaanlaste ja prantslaste vastu. 17. sajandil pidasid omavahel sõdu ka inglased ja hollandlased. Lisaks oli 17.-18. sajand ka piraatluse kuldaeg. Nii et suuri varandusi liikus tollal ses piirkonnas arvestatavas koguses ning kuld vahetas omanikku üldiselt vägivaldsel moel.

Kuna võimalikke vaidlusi võib puhkeda rohkelt, palus UNESCO eelmisel kuul, et Colombia ei hakkaks varandust üles tooma.

San José kahurid merepõhjas.
Colombia valitsus on San José asukoha seni salajas hoidnud, ent nad on öelnud nii palju, et keegi vrakki puutunud ei ole. See tähendab, et kogu varandus peaks alles olema. Seda, kas asukoht on sama, millest SSA väitis end laeva leidnud olevat, ei öeldud.

WHOI ütles omalt poolt veel nii palju, et San José leiti enam kui 600 meetri sügavuselt. REMUS 6000 hakkas laeva otsima juunis 2015 ja kui esimesed ekspeditsioonid edu ei toonud, siis mõned kuud hiljem naastes leiti sonarit kasutades märke, mis galeooni olemasolule merepõhjas viitasid. Siis saadeti REMUS 6000 uuesti merepõhja asja uurima ja laev leitigi. Robot tegi üheksa meetri kõrguselt teki kohalt mõned fotod, millelt on näha pronksist kahurid ja isegi neisse graveeritud delfiinide kujutised; veel leiti merepõhjast teetasse ja muud keraamikat ning esemeid.

Seda, millal ja kuidas esemed üles tuuakse ja mis saab ikkagi hiiglaslikust varandusest, pole avalikustatud.