Oravakuningas: puutüvelt leiti kuus loomakest, kelle sabad olid lootusetult sõlme läinud

Oravapoegade sabadest oli moodustunud ühtne pundar ja iga orav kippus tulutult ise suunda. Näriliste puhul on selliseid sabapidi kokkujäämise juhtumeid kõige rohkem teada rottidega seoses ja sel puhul nimetatakse nähtust rotikuningaks.

Sassis sabadega oravaid märgati USA-s Nebraska osariigis Elkhornis. Sabapuntra tekkele aitab kaasa kleepuv puuvaik, millega loomad kokku saavad ja ka see, et nad magavad pesades lähestikku.

Gizmodo kirjutab, et väikesed oravad tegid tüvel justkui kuue osapoolega köievedu, soovides kõik erinevas suunas liikuda. Loomad olid tõsises hädas ja kriiskamise peale lähedaloleva maja peremees neid üldse tähele panigi.

Sabade lahtiharutamiseks kutsuti kohale Nebraska metsiku looduse rehabilitatsioonikeskuse töötaja, kel olevat ka päris põhjalik vastav kogemus – tundub küll haruldane probleem, aga niisuguseid oravakuningaid pidi ainuüksi Elkhorni kandis esinema aastas korra või paar.

Loomad rahustati leebe valuvaigistiga maha ja kaeti siis riidetükiga. Siis piiras töötaja nende sabakarvu ja harutas sabad lahti. Kokku võttis see umbes tunni.

Pimedal keskajal tekitas rotikuningas hirmu

Mis rotikuningatesse puutub, siis oleme neist Fortes varemgi pikemalt kirjutanud. „Pimedal keskajal" tekitas sellise asja leidmine tavaliselt suurt hirmu, sest rotte peeti kohutavateks elukateks, kes levitasid katku, ründasid inimesi ja hävitasid talvevarusid. Sellist ebaloomulikku sümbolit ei olnud võimalik millegi muu kui halva endena seletada. Päris selgelt ei teata siiani, kuidas rottide sabad ikkagi niimoodi lootusetult sassi minna saavad.

Kõige rohkem on nn rotikuningaid (saksakeelse nimega Rattenkönig) leitud Saksamaalt, esimest korda teadaolevalt aastal 1564. Juba Martin Lutheri kirjutistes on kujund olemas, tema seostas seda kurjusega, nimetades lausa Rooma paavsti rotikuningaks. Saksamaal oletatakse, et rotikuningate fenomen taandus oluliselt, kui Norra ehk pruun- ehk rändrott ehk võhr (Rattus norvegicus) hakkas mandri-Euroopas levima ja senist musta ehk kodurotti (Rattus rattus) välja tõrjudes.

Sabad lähevad sassi pärast ärkamist

Ka Eestist, täpsemalt Võrumaalt leiti aastal 2005 rotikuningas, mis koosnes 16 rotist, kellest leidmise hetkel oli elus üheksa. See rotikuningas paigutati Tartu ülikooli zooloogiamuuseumisse. Varasemast ajast on Eestist mälestuste kaudu teada veel vähemalt kaks rotikuningat. Andrei Miljutin on Eesti rotikuningatest kirjutanud ka teadustöö, mille inglisekeelset versiooni saab lugeda SIIT.

Miljutin ütles toona Novaatorile, et temale tundub sabade sassimineku ja rotikuninga tekke põhjusena kõige tõenäolisem hüpotees, et sõlm tekib sabade kokkukülmumisel või -kleepumisel. Rotid magavad koos ja kui sabaotsad kokku kleepuvad või külmuvad ja nad püüavad ärgates vabaneda, võivadki sabad liigutamise tagajärjel sõlme minna. Seda oletust on Miljutini sõnul ka katsed kinnitatud.

"Bioloogina arvan, et rotikuningas pole midagi muud kui karm evolutsiooniline tasu, mida maksab kodurott pika ja paindliku saba eest," lausus ta. Ilmselt võib seda ka oravatele laiendada.