Jaak Juskega kadunud Eestit avastamas: kuidas Tuhala mõisa uhke härrastemaja Tallinnas Urla majas edasi elab

Harjumaal Kose valla asuva Tuhalat teatakse rohkem Nõiakaevu järgi. Sealt leiab aga ka kunagise uhke mõisa varemed.

Tuhala küla mainitakse juba 1241. aastal Taani hindamisraamatus. Tuhala mõisa (saksa keele Toal) on aga esmamainitud 1468. aastal. Piirkonda on sajandite jooksul läbinud tähtis Tallinn-Tartu talitee, mille jõeületuskohana mõis arvatavasti tekkiski.

16. sajandil kuulus Tuhala mõis von Delwigitele, sajand hiljem aga von Ullrichidele ja von Wrangellitele. 1693. aastal läks mõis von Mellinite suguvõsa kätte. 1800. aasta paiku, mil mõisa omanikuks oli kuulus kartograaf ja Liivimaa esimese atlase autor Ludwig August Graf Mellin (1754-1835), ehitati mõis esimest korda esinduslikumalt välja.

Mõisa kerkis toona kahekorruseline pikk varaklassitsistlik hoone, mis paiknes esiväljaku poole erandlikult otsaga. Rajati ka stiilsed kõrvalhooned — ait, tall-tõllakuur, valitsejamaja, laudad ja mitu teist. Need paiknesid peahoone suhtes nurgi, kuid sümmeetriliselt, moodustades nõnda suurejoonelise kompleksi.

Ühel pool mõisa härrastemaja esist auringi asusid töölistemaja ja ait, teisel pool aga valitsejamaja ja tall-tõllakuur. Peahoone vastas, teisel pool auringi asusid aga kaks sisehooviga karjakompleksi, mis paiknesid ka peahoone suhtes sümmeetriliselt.

Alates 1863. aastast kuni võõrandamiseni 1919. aastal kuulus vana rüütlimõis von Lilienfeldtide aadliperekonnale. 1881. aastal lasi mõisa tollane omanik Paul von Lilienfeldt-Toal ehitada mõisahoone ümber suurejoonelises historitsistlikus stiilis, lisades klassitsismile neoklassitsismi. Hoone ots ja küljed varustati esinduslike portikustega ning katuseäär balustraadiga, tagaküljele lisati aga hulknurkne juurdeehitus.

Mõisa peahoone vastu teisele poole auringi, kahe karjakompleksi vahele püstitati toona uhke historitsistlik kasvuhoone koos kõrge kellatorniga, mis on tänaseks hävinud. Suurejoonilisi ehitustöid lubas omanikul Paul von Lilienfeldt-Toalil teha riigiteenistus - ta oli nii Peterburi asekuberner kui ka sotsioloogia üks rajajatest Venemaal.

Tuhala esinduslik mõisahoone põletati 1905. aasta revolutsiooni käigus. Detsembris rüüstas ja süütas seejärel mõisa 30-meheline salk. Põlemisjärgselt hädapäraselt taastatud hoone ei leidnud aga kahe maailmasõja vahel korralikku kasutust ning lammutati 1930. aastatel ehitusmaterjaliks, müües kivid Tallinna Pärnu maantee äärde kerkiva Urla maja ehituseks. Varemetena on säilinud vaid hoone tagumisi müüriosi, fassaadi pool ka vundament. Mõisaparki on aga püstitatud mälestuskivi Ludwig August von Mellinile.

Mõisa kõrvalhoonetest on peaaegu algkujul säilinud vaid varaklassitsistlik laudakompleks ja 19. sajandi lõpust pärinev maakividest kuivati. Rida hooneid on tundmatuseni ümber ehitatud (valitsejamaja, töölistemaja) või varemeis (ait, sepikoda). Mõisasüda kui kunagine tervik on täna mitme eravalduse vahel tükeldatuna, vahetaradega varustatuna ning mitmeid hooneid kaotanuna oma suursuguse sümmeetria praktiliselt minetanud.

Tuhala surnuaed asub mõisast kolm kilomeetrit lõunas kiriku lähedal. Kalmistu üks müüriga eraldatud osa on mõisaomanike perekonnakalmistu koos varemeis matusekabeliga.

Artikli koostamisel on kasutatud www.mois.ee andmeid.

Järgmisel korral räägime Tallinna korraga asunud kolmest Nevski-nimelisest pühakojast.