Kaplinna päästsid täielikust kuivale jäämisest politsei karm käsi ja veeraiskajate avalik häbistamine
Olukord oli nii täbar, et lõpuks kehtestati linnas tänavu 1. veebruaril veepiiranguks 50 liitrit päevas inimese kohta, kirjutab NBC. See tähendab, et vee säästmine omandas meie jaoks harjumatu vormi: pesumasina musta pesuvett hakati kasutama WC-de loputuskastides, autopesu lõpetati, aedades ei kastetud enam taimi ja nii edasi.
Vähemalt hetkeseisuga on kõige halvem üle elatud. Muuhulgas osutus tõhusaks abimeheks linna loodud veebileht, millelt näeb seda, missuguses majapidamises kui palju vett kasutati. Kelle kodu kohal olev mumm on tumeroheline, püsib järelikult hästi limiidi piires, kelle mumm on heledam, see on piirile lähemal. Vee raiskajad satuvad aga justkui avalikku häbiposti.
Tänavail patrullivad politseinikud hakkasid jälgima, kas keegi peseb autot või kastab aias; samuti hoiavad nad silma peal ehitajail, et need ei segaks tsemendipulbrit avalikust veevärgist võetud veega. Kõigi nende rikkumiste eest on määratud rahatrahvid. Piirangud jäävad jõusse ka Lõuna-Aafrika niiskematel talvekuudel.
Tarbimine kahanes enam kui poole võrra
Rangete meetmete tulemusena suutis Kaplinn võrreldes 2015. aastaga kahandada veetarbimist enam kui poole võrra. Nullpäev ehk Day Zero ei saabunudki, kuigi vahepeal olid mõned kuupäevad siiski konkreetselt kalendris paika pandud. Nüüd on vihmane talv algamas (selle aastaaja alguseks loetakse seal 1. juunit) ja võib loota, et ehk tuleb jälle ka korralikult sademeid; 26. aprillil kallas Kaplinnas lausa terve ööpäeva järjest, nii et liiklus oli häiritud ja tekkisid uputusedki.
Kaplinna veeprobleem algas sellest, et kolm aastat järjest sadas talvel erakordselt vähe vihma ja reservuaarid, millest linn vett saab, jäid kuivale. Lisaks sellele, et tegu oli saja aasta tõsiseima põuaga, öeldakse, et veekriisi juures mängis lisaks vihmavaestele talvedele rolli ka linnaelanike arvu plahvatuslik kasv. Aastail 1995-2018 tuli Kaplinna lausa 1,8 miljonit uut elanikku. 1999. aastal jõudis veetarbimine absoluutsesse tippu ja tegelikult kehtestati esimesed veekasutuse piirangud juba suvedel 2000/01 ja 2003/04. Nii karmilt krõbekuiva olukorda kui nüüd polnud linn siiski pidanud varem taluma.
Kohalikus mõõtmes ehk LAV-i kontekstis on Kaplinna kliima kaunikesti erandlik. Ehkki see on põhiolemuselt subtroopiline nii Kaplinna kandis kui ka riigi idarannikul, sajab idas aastaringselt, Kaplinnas aga ainult talvel. Kaplinnast põhja poole jäävas savannis sajab jällegi hoopis suvel.
Pikaajalisemad plaanid veeprobleemi lahenduseks ulatuvad praktilisest (kuid kallist) ideest rajada merevee magestamistehaseid kuni ekstravagantsema mõtteni vedada Atlandi ja/või India ookeani lõunaosast kohale mõned jäämäed, mille saaks Kaplinnas veeks teha. Selliste ideede kasuks räägib, et nii saaks Kaplinna veeressursse mitmekesistada, praegu sõltub linna veevarustus praktiliselt ainult tammidest ja reservuaaridest.
Hoiatuseks teistele
Kallite lahenduste kahjuks räägib jällegi see, et kardetavasti võib näiteks magestamistehase jaoks kuluv raha panna suurima põntsu kõige vaesemate elanike rahakotile – ja neid on Lõuna-Aafrikas palju.
Maailma ressursside instituut (WRI) hoiatab, et sarnane saatus - kuivale jäämine - võib tabada ka teisi paiku, mis vihmaveereservuaaridest sõltuvad, mainitud on Marokot, Indiat ja Iraaki.
