Jaak Juskega kadunud Eestit avastamas: ühe Sibulaküla unustatud kooli lugu
Hans Kubu eragümnaasium alustas Tallinnas tööd 1935. aastal. Kooli eelkäijaks oli 1908. aastal asutatud Jaani kiriku 4-klassiline eraühisalgkool, mis oli toona Põhja-Eesti esimesi eesti õppekeelega koole. 1920. aastal muudeti algkool Jaani koguduse gümnaasiumiks.
Kooli juhatajaks sai 1892. aastal Paistu kihelkonnas sündinud vaimulik Hans Kubu. 1921. aasta kevadel otsustas Jaani kogudus aga kooli tegevuse majandusraskuste tõttu lõpetada. Sel ajal õppis seitsmes klassis kokku 309 õpilast ning koolis töötas 15 õpetajat. Hans Kubu võttis majandusraskustes kooli ülalpidamise ja juhtimise enda kätte. 1921. aasta sügisel nimetati kool Hans Kubu eraühisgümnaasiumiks. Neli aastat hiljem andis haridusministeerium kooli õpilastele avalike keskkoolide õpilastega võrdsed õigused.
Koolipapa jäi Siberisse
1927. aastal valmis Sibulakülas toona Imanta tänav 6 aadressil uus kolmekorruseline kivist koolimaja. 1932. aastal muudeti kool tütarlastegümnaasiumiks, 1937. aastal aga haridusministeeriumi soovil sihtasutuse Tallinna Erakolledž ülalpeetavaks ühisõppeasutuseks. Koolis pandi suurt rõhku saksa keele õppele. 1939/40. õppeaastal oli koolis kaheksa klassi kokku 295 õpilasega. Õppemaks oli 100 krooni aastas. Nõukogude võim lõpetas 1940. aasta suvel kooli tegevuse. Osa õpilasi viidi Elfriede Lenderi eragümnaasiumist moodustatud Tallinna 8. Keskkooli.
Hans Kubu küüditati 1941. aasta juunis Siberisse, kus ta suri 1942. aastal Solikamskis Ussollagi vangilaagris.
Ilus Imanta tänava koolimaja, mida toona sõjaväe laatsaretina kasutati, põles aga 1944. aasta märtsipommitamises. Nõukogude võim hoidis rajatud Lenini puiestee ääres täiesti taastamiskõlblikke müüre alles veel mitu aastat.
Varemeisse kolisid töölised
Kubu kooli varemete saatusest pärast sõda kirjutas mulle toona naabermajas elanud Mats: "1945. aasta paiku asusid sinna (arvatavasti omavoliliselt) elama Venemaalt tulnud töölised (vist suuremalt osalt sadamaga seotud) – ise remontisid varemete esimesel ja teisel korrusel mitu korterit.
Sarnaselt seisis vastrajatud Lembitu pargi keskel tänaseks linnakaardilt kadunud Öuna tänava maja 8 varemed, kuni 1954. aastani see ise äraremonditud kahe korteriga „elamu“ lammutati. Seal elasid aga eestlased.
Sellises poolvaremetes Kubu koolimajas elasid need vene pered kuni 1955. aastani – siis maja tühjendati, aga mitte korraga, sest piki Lenini puesteed alustati uue maja ehitust Maakri suunas (alustasid vangid, keda toodi Herne tänava vangimajast iga päev autodega tööle). Kuskil 1955. aaastal aga vangide töö löpetati ja ehitusplats piki Imanta tänava algust jäi kuni 1957. aastani seisma - alusmüürid lagunesid ja piirdeaed (kahekordne okastraadiga aedade vahel - vangide töttu) tassiti laudadeks laiali. Alusmüüridesse valgus pöhjavesi sisse. Tekkinud tiikides käisime poistega ujumas.
Kubu kooli varemed seisid täiesti tühjalt – korterid löhuti elamiskölbmatuteks, et uued elanikud sisse ei koliks. Meie ümbruskonnast aga saime vöimaluse ronida seal eluohtlikes varemetes. Uue Imanta, nüüdse Lauteri tänava poolt oli sissekäik (enne sõda tagauks arvatavasti, sest Imanta tänavajoon oli natuke Kuke tänava poolne enne sõda).
Sealt läks kivitrepp üles kuni kolmanda korruse aulani (spordisaalini), mille betoonpörand oli suurte aukudega - jämedad terasest t-talad olid osaliselt välja põlenud, aga Lembitu poolne saalipörand akende all oli nii 2 meetri ulatuses terve. Vana koolimaja müürid tõmmati maha alles 1957. aastal."
Artikli koostamisel on kasutatud Tallinna entsüklopeedia andmeid ja tallinlaste mälestusi.
Järgmisel korral räägime Tuhala mõisa ajaloost.
