Malaysia Airlinesi lend MH370 kadus 8. märtsil 2014 koos 239 inimesega pardal. Lennuk oli suundumas Kuala Lumpurist Pekingisse, peaasjalikult olid reisijateks Hiina kodanikud. Pärast lennuki kadumist käivitatud otsinguoperatsioon oli lennundusajaloo seni kõige ulatuslikum. Eelmise aasta jaanuaris otsingud peatati, mingit märki lennukist läbikammitud piirkonnast selle ajani ei leitud.
Sel aastal alustati otsingutega taas ning neid hakkas teostama üks eraettevõte, mis uuris merepõhja esialgsest otsingupiirkonnast põhja pool. Ettevõte nõustus lennukit otsima põhimõttel, et nad saavad tasu ainult siis, kui tõesti midagi ka leiavad.
Seni pole lennuki otsingutel neid õnn saatnud, aga selle asemel leidsid nad oma esimeses otsingujärgus hoopis kaks ammu kaotsi läinud alust, mis 19. sajandil kivisöelastiga põhja läksid.
Lääne-Austraalia muuseumi merearheoloogia kuraator Ross Anderson ütles News.com.au-le, et üks laev oli ehitatud rauast, teine puust. Sellise aluse meeskonda kuulus tüüpiliselt 15-30 meest, ent vahel võis juhtuda, et kapten võttis reisile kaasa ka naise ja lapsed. Võimalik, et laevale oli võetud ka mõni reisija.
Sonariandmete ja videopildi põhjal on veel raske öelda, mis laevadega täpselt tegu on, aga võimalusteringi on hakatud vanade laevandusandmete põhjal tasapisi kitsendama, teatas Anderson.
Nii on võimalik, et puust laev kannab nime W. Gordon – see alus läks põhja 1876 reisil Šotimaalt Glasgowst Austraaliasse Adelaide`i - või siis Magdala (uppus teekonnal Walesist Penarthist Indoneesiasse Ternate saarele). Rauast aluse puhul on kolm olulisemat varianti: see on kas parklaev Kooringa (uppus 1894), Lake Ontario (1897) või West Ridge (1883), viimane neist on Andresoni sõnul kõige tõenäolisem.
Puidust laeva kere paistab olevat täielikult lagunenud ja merepõhjas on sellest järel vaid kivisöelast ning metallesemed nagu ankrud, erinevad kinnitused ja nii edasi.
„Tõendid viitavad sellele, et laev uppus mingisuguse katastroofi tulemusel, näiteks plahvatuse tõttu,“ ütles Anderson. „Sellised juhtumid olid kivisöelastide vedamise puhul tavalised.“
Üks põnevamaid leide, mis puidust aluse piltide vaatlejatele silma hakkas, oli kuue meetri pikkune ristkülikukujuline metallese. Esialgu arvati lausa, et tegu on aardekirstuga, siis aga selgus, et see on siiski pelgalt laeva rauast veepaak.
Teise laeva kere on tervem. Vrakk on merepõhjas põhimõtteliselt püsti ning ahtriosast on näha vähemalt kaks tekki ja illuminaatorid.
