Miks klaasangerjas on nii kallis toidukaup, et selle kilo võib maksta tuhandeid eurosid?
Elusast peast vingerdavad need läbipaistvad ja limased kalad nagu tillukesed maod. Keedetuna muutub nende keha lüümeks ja nad meenutavad lõtvunud, surnud usse, kuid on valget värvi ja mustade silmatäppidega.
Lisaks maitsele puuduvad neil ka värvus ja lõhn — isegi kapsalehel on tugevam lõhn kui klaasangerjal.
Angerjad on üldiselt salapärased olevused. Nad elavad magevees, kuid suudavad läbi naha hingata ja rännata pikki vahemaid mööda maismaad. Sööma on nad valmis peaaegu kõike, olgu see elus või surnud.
Umbes kümnendal eluaastal ujuvad angerjad Euroopa jõgesid mööda allavoolu Atlandi ookeanisse ja leiavad kuidagi — kuidas täpselt, pole teadlastele siiamaani päris selge — tee u 5000 kilomeetri kaugusele Sargasso merre.
Seal nad paljunevad ja surevad rohkem kui 500 meetri sügavuses, mis on muljetavaldav saavutus kala kohta, kes on elanud suurema osa elust madalaveelises mageveekogus.
Nende vastsed — leptotsefaalid — kanduvad Golfi hoovuse voogudes Euroopa poole, kuhu jõudmine võtab neil vähemalt kaks aastat aega.
Kui tee peal klaasangerjateks transformeerunud endised angerjavastsed viimaks Atlandi ookeani Hispaania rannikule jõuavad, ootavad neid seal ees kahvadega varustatud kalurid.
Püügihooaeg algab novembrikuus ning kõige parem aeg klaasangerjate püüdmiseks on kõige külmemad ja pimedamad sügisööd, mil tõusud ja mõõnad on kõige tugevamad ning ookean kõige rahutum ja tormisem.
Ehkki klaasangerjad on niigi juba uskumatult kallid, on igal aastal esimesena oksjonile minev loomus veelgi kallim. 2016. aastal kaalus esimene müügile tulnud saak 1,25 kilo ja müüdi maha jalust nõrgaks võtva summa — 5500 euro eest. Teine noos, mis kaalus umbes sama palju ja nägi välja samasugune, läks kaubaks „ainult“ 1070-eurose hulgihinnaga.
Üks põhjus, miks klaasangerjad nii kallid on, on asjaolu, et rajatud tammid ja keskkonna hävinemine on angerjate arvukust vähendanud ning neid peetakse nüüdisajal väga ohustatud liigiks. Oma süü selles on ka angerjate ülepüügil.
Varem müüdi elusaid klaasangerjaid Hiinasse, kus neid omakorda nuumati ja täiskasvanutena maha müüdi, kuid selline tegevus on pärast 2010. aastat keelatud (mis paraku ei tähenda, et angerjate rahvusvaheline must turg kusagile kadunud oleks).
Klaasangerjad pole aga mitte ainult haruldased, vaid ka moes. Kolme Michelini tärniga hotellide peakokkadel on hinna kujundamisel oma roll.
Eksklusiivsus on gastronoomias alati oluline olnud. See on nagu 5000 eurot maksva veini hankimine — kaup maksab küll oma tegelikust väärtusest palju rohkem, kuid on mõne jaoks kas või ainult ühiskondliku positsiooni rõhutamiseks seda hinda väärt. Ning peene toidu armastaja jaoks on 80 eurot maksva suupiste tellimine pidulikul puhul vast päris mõeldav.
