Ida-Saksamaa polegi täielikult kadunud... osa sellest elab edasi Kuuba külje all
Pärast Berliini müüri langemist 1989. aastal liitusid Lääne- ja Ida-Saksamaa territooriumid taas ühtseks riigiks. Aga kas ikka täielikult?
Tuleb välja, et viiluke kunagisest Saksamaa Demokraatlikust Vabariigist võib siiski olla teatud kujul säilinud Kariibi meres, Kuubast veidi ida pool Sigade lahes.
Olukorra täpsustamiseks peame ajas naasma aastasse 1972, mil Berliini müür veel kindlalt püsis.
Nimelt tegi Kuuba riigipea Fidel Castro tol aastal ametliku visiidi käigus Ida-Berliini oma Ida-Saksa seltsimeestele tavatu kingituse. Paari miili kaugusel Kuuba rannikust asuv Cayo Blanco del Sur on 15 kilomeetri pikkune inimasustuseta kodupaik kaunile korallrahule ja hulgale ohustatud liikidele.
Castro kinkis saare Ida-Saksamaale ja pani sellele Weimari vabariigi aegse, 1933. aastal vahistatud ja 1944. aastal Adolf Hitleri käsul Buchenwaldi koonduslaagris hukatud Saksa Kommunistliku Partei juhi järgi uueks nimeks Ernst Thälmanni saar (hsp Cayo Ernesto Thaelmann; sks Ernst-Thälmann-Insel).
Kommunistide jaoks oli Thälmann ideoloogiline märter, kelle järgi pandi nimesid tervele hulgale tänavatele, koolidele ja asutustele Ida-Saksamaal.
1972. aastal saarekese lõunakaldal läbi viidud piduliku kombetalituse käigus avas Ida-Saksamaa saadik Kuubal Thälmanni mälestusskulptuuri. Rannale, millel kivist büst seisis, pandi nimeks „Saksamaa Demokraatliku Vabariigi rand“ (hsp Playa República Democrática Alemana, sks DDR-Strand).
Ernst Thälmanni saar oli Ida-Saksamaa ainus meretagune valdus ning mõnda aega tehti sellest mingis mõttes suurt numbrit. 1990. aastal, kui Saksamaad taas üheks said, ei mainitud Ernst Thälmanni saart aga üheski liitumislepingu-dokumendis sõnagagi.
Saksamaa ei kujundanud seisukohta Ernst Thälmanni saare küsimuses enne 2001. aastat. Siis avaldas Saksa veebiajaleht ja poliitiline ajutrust Thema 1 aruande, mis väitis, et saar peaks täie õigusega kuuluma nüüdisaegsele Saksamaale.
Kolm aastat varem oli orkaan Mitch saart rängalt räsinud; tormi käigus paiskus ümber ja purunes Thälmanni büst.
Kommunistliku Kuuba valitsus pani artiklit, mõistagi, pahaks ning keelas ajakirjanikele pääsu saarele, väites, et nende kingitus Saksa riigile oli olnud pelgalt sümboolne.
Saksamaa välisministeerium nõustus, kuulutades pressiteates, et 1972. aastal sõlmitud riikidevahelise lepingu objektiks polnud mitte kingitus, vaid nimemuudatus. Pärast seda pole kumbki leer teemat enam jutuks võtnud.
Saar ise on aga muulgi moel rahvusvaheliste konfliktide — kui nii võib öelda — tulipunktiks olnud. 1983. aastal teatas nimelt isikliku „mikroriigi“, nn Molossia Vabariigi loonud nevadalane Kevin Baugh, et peab vaidlusaluse Ernst Thälmanni saare pärast juba mõnda aega „sõda“ Ida-Saksamaaga…
Sõltumata sellest, kellele saar tegelikult kuulub, kannab see maailma kaartidel tänase päevani Ernst Thälmanni nime ning nüüdisajal on võimalik sinna isegi kohale minna ja saart oma silmaga vaadata.
Turistid on Ernst Thälmanni nimelisele maatrükile teretulnud, ehkki saarel puudub kai, mistõttu tuleb ankur sisse lasta kaldast kaugel ja ülejäänud tee jalgsi läbi rannavee sumada.
