Hundi valimisel tuuakse välja, et meie senised sümbolid rukkilill ja suitsupääsuke on pigem põllumajandusega seotud olnud – kui tagasi vaadata aega, mil Eestis enamik inimesi tegeles moel või teisel põllumajandusega, vabariigi algusaastatel, näikse suhtumine hunti olevat ehk hoopis teine kui meil tänapäeval.

Hirm hundi ees kumab läbi ka lihtsast sissekandest vanasse entsüklopeediasse. "Nälginud hundid on ka inimesele kardetavad, eriti külmal talvel, kui nad salguti ümber hulguvad," kirjeldab 1934. aasta Eesti Entsüklopeedia hunti, keda kardatakse ka kui koduloomade murdjat.

Huntide arvukus oli Eestis toona aga väga tagasihoidlik, neid elas vaid Virumaa metsades.

Hunt on ära toodud ka toona kui populaarseim metsloom seoses elajajuttude, vanasõnade, karjasekommete ja surnuteusundiga.

"Algupärasemad näikse olevat kujutlemad surnu hinge siirdumisest huntidesse, mitmed huntide tõrjesõnad, eufemistlikud varjunimed, uskumused hundi laadist, eluviisidest jne," kirjeldab teos.

Loomaaednik ning armastatud loodusteemade populariseerija Aleksei Turovski aitas Delfil eelmisel aastal Rail Balticu loo jaoks mõtestada, kuidas suhtuvad erinevad loomad ökoduktidesse. Mida ootavad loomad inimestelt, mida mõtleb hunt, kui ta oma käike seab?

Eestis elava 120-140 täiskasvanud hundi kohta ütleb Turovski, et neid võiks olla isegi rohkem, mahuks suisa kolmsada.

Kuidas hunti ja tema tegemisi mõista? "Hunt on ühiskondlik kiskja! Alfapaaril sünnivad pojad, neid treenitakse ja kasvatatakse ülipõhjalikult! Isaroll on selles töös tohutu kõrge: suvel väga ei liigutagi, aga sügisel, kui pojad on suuremad ning rollid peres jagatud ja on harjutatud juba koos tegutsema, võetakse ette pikemaid rännakuid. Seni on aga hundi pühamu number üks raba," kirjeldab Turosvki hundi tegemisi.

Vaata Turovski kirjeldust hundist videost: