Salapärane trepanatsioon: 5000 aasta tagused inimesed puurisid miskipärast lehma koljusse augu

Miks tänase Prantsusmaa neoliitilised elanikud sellise protseduuri ette võtsid, pole selge. Algul arvati üldse, et augu tekitas teise veise sarv, nüüd aga paistab, et tegu on maailma vanima näitega loomal läbi viidud trepanatsioonist.

Veise pealuu leiti juba kolmkümmend aastat tagasi, kuid nüüd otsustasid Fernando Ramirez Rozzi ja Alain Froment Prantsusmaa riiklikust teadusuuringute keskusest seda uuesti analüüsida. Selle käigus tegid nad kindlaks, et augu tegid siiski ammused inimesed. Vastav teadustöö ilmus ajakirjas Scientific Reports.

Sellist tehnikat (luuõõne, eriti kolju avamine) nimetatakse trepanatsiooniks ning iidseid inimkoljusid, millesse auke puuritud on, on leitud rohkesti. Inimesed tegelesid koljudesse aukude puurimisega juba mesoliitikumis ehk enam kui 10 000 aastat tagasi. See on ilmselt vanim kirurgiline protseduur, mille kohta on olemas arheoloogilised tõendid.

Varasemast ühtki näidet pole

Selle üle, miks seda tehti, on vaieldud – oletatavasti üritati nii peavalusid või midagi muud ravida. On tõendeid ka selle kohta, et küttide-korilaste puhul võidi püüda surnu koljusse augu puurimisega olulisi hõimuliikmeid taas ellu äratada. Sel võis olla erinevate kultuuride juures muidki rituaalseid tähendusi.

Auke tehti pähe hiljemgi, mitte ainult kiviajal: antiikajal tegutsenud arstiteaduse isa Hippokratese töödes leiduvad juhendid, kuidas trepanatsiooni läbi viia; ka kesk- ja renessansiajal tegeleti sellega.

Samas ei ole teada ühtki kiviaegset leidu, mis mõne looma trepanatsiooni kinnitaks. On küll andmeid ühest 1948. aastal leitud metsseakoljust, mille puhul auk selles justkui samale asjale viidanuks, aga sajaprotsendiliselt seda väita ei saa. Liiatigi leiti see metsseakolju väljaspool arheoloogilist konteksti ning see on praeguseks kadunud.

Rozzi ja Froment ütlevad, et lehma puhul on trepanatsioon mitmel põhjusel siiski päris kindel. Auk on nurgeline, lõikejälgedega. Teise lehma sarvelt saadud obaduse puhul oleks kindlasti märgatavad ka mõrad ja luukillud. Augu ümbruse 3D-skaneerimise järel selgus aga, et selle ümbrus on sile.

Teadlaste sõnul ei olnud koljul pärast augu pähe puurimist mingeid paranemise märke. See tähendab, et loom kas ei elanud protseduuri üle, tapeti vahetult pärast seda või oli ta augu pähe puurimise ajal juba surnud.

Harjutati inimese opereerimiseks?

Aga miks? Rozzi ütleb, et see pole selge, ent on kaks peamist võimalust: esimene neist on, et kiviaegsed puurijad harjutasid inimese peal tehtavaks sarnaseks operatsiooniks. Teine variant on, et nad võisid üritada leevendada lehma valusid või krampe ja ei saanud sellega hakkama (kuna loom ei elanud operatsiooni üle).

„Kui see oli mingi rituaal, siis ei tea me sellest midagi,“ nentis Rozzi. „Kas nad teadsid, et lehma vaevas mingit laadi ajuga seotud haigus? Inimene saab öelda, kui tal on kohutav peavalu. Aga lehma puhul võis asja mõte olla teiseks operatsioonks harjutada. Ja see võis olla ka mingit laadi üritus looma ravida.“

Niisuguseid avastamist ootavaid koljusid võib veelgi olla. Selle leiu puhul saab öelda, et arheoloogidel lihtsalt vedas, kuna kiviaja inimesed olid selle põhimõtteliselt ära visanud, see oli heidetud asulat ümbritseva valli taha.

Miks iganes nad protseduuri ette võtsid, praegu on see kunstlik auk iidse lehma pealuus käsitletav kui varaseim teadaolev inimese poolt loomal läbi viidud koljukirurgia juhtum.