Naised viisid nöörkeraamika Eesti kaudu Rootsi
Keraamikaoskusi levitasid naised, kes õppisid potte valmistama oma sünnikohas, ent rändasid abielludes lääne poole ning viljelesid seal kodus õpitud oskusi, vahendab ajakiri Imeline Ajalugu.
Teadlasi on pikka aega vaevanud küsimus, kas nn nöörkeraamika kultuuri perioodi (aastail 2900–2350 eKr) iseloomustanud nöörijäljenditega savinõud levisid ühest kohast teise kaubandussuhete käigus või migreerusid hoopis nende valmistajad.
Sellele küsimusele vastuse leidmiseks analüüsis teadlaste rahvusvaheline rühm, kuhu kuulus ka Tartu ülikooli arheoloog Aivar Kriiska, 24 leiukohast Eestist, Soomest ja Rootsist avastatud nöörkeraamika näiteid.
Potikildude savi koostist ja struktuuri uuriti erinevate meetoditega ning tuvastati, millise piirkonna savist on potid valmistatud. Sel moel tehti kindlaks vähemalt viis nöörkeraamika valmistamise piirkonda Soomes, Eestis ja Rootsis.
Nende keraamikakeskuste vahel käis aktiivne kaubandus ja potivahetus, näiteks liikusid potid Soomest Häme piirkonnast edasi piki Soome rannikut ja ka Eestisse.
Kui Rootsi teadlased arvasid varem, et nöörkeraamika kultuur jõudis Rootsi lõunast, siis nüüdse uuringu kohaselt saabusid nii nöörkeraamika potid kui ka neid valmistanud inimesed Rootsi Soomest ja Eestist.
Ülemerekontaktid olid kahepoolsed: Rootsis tehtud potid liikusid ka tagasi Soome ja Eestisse.
Savipottide valmistamine oli naiste töö ning naised vahetasid abielludes ka elupaika. Seega usuvad teadlased, et just naised tõid nöörkeraamika kultuuri esmalt Soome lahe idapoolsetelt aladelt Soome ja Eestisse ning viisid siit edasi Rootsi.
Uues elukohas hakkasid naised potte valmistama kohalikust savist, kuid segasid sellesse kodukohast kaasa toodud pottide kilde. Selle eesmärk võis olla kodukandiga sümboolse ja emotsionaalse sideme säilitamine, kuid nüüd annab see teadlastele hoopis võimaluse jälgida potimeistrite teekonda.
Uurimus ilmus märtsis ajakirjas Journal of Archaeological Science.
