Nanoosakesed saab panna keha niimoodi petma, et see siirdatud elundit ei hülgaks

Elundi siirdamine võib päästa elu, kuid olukorras, kus organism võib uue organi veel üsna pika aja jooksul pärast esialgset siirdamisoperatsiooni hüljata, tähendab selle võimaluse kasutamine ikka veel arvestatavat riski.

Yale’i ülikooli uurijad on aga avastanud probleemile kavala lahenduse: kuni elund uue peremehega harjub, tuleb organismi takistada selle saabumist märkamast. Loogiline — seda, mida keha ei suuda tuvastada, ei saa ta ka hüljata!

Uurijad töötasid nimelt välja ravimite kohaletoimetamise sellise viisi, mis kasutab nanoosakesi lühikeste interferentsi-RNA-molekulide (ingl siRNA; small interfering RNA) aeglaseks manustamiseks.

Nood siRNA-molekulid omakorda takistavad organismi valgetel vererakkudel siirdatud organit soovimatuks võõrkehaks pidamast ja seda ründamast.

Paari päeva asemel kestab siRNA mõju kuni kuus nädalat. See ei kaota tingimata täielikult hülgamisrektsiooni, kuid kui see juhtubki ilmnema, peaks reaktsioon siRNA mõjul olema palju lihtsamini kontrollitav.

Nanoosakesi on võimalik kohandada vastavalt konkreetsele vajadusele. Näiteks saab neid panna kohale toimetama suuremat kogust ravimit. Samuti saab neid sundida võtma sihikule ainult konkreetset elundit, mistõttu soovimatud kõrvalised kahjustused peaksid olema välistatud.

Järgmiseks kavatseb Yale’i teadlaste töörühm panna enda väljatöötatud nanoosakeste-süsteemi tõhususe proovile neerusiirdamisoperatsiooni juures. Arvestada tuleb aga sellega, et enne, kui taoline meetod igapäevases arstipraktikas rakendatavaks muutub, läheb veel kaua aega.

Kui meetod end siiski õigustab, võib see tulevikus drastiliselt vähendada elundite siirdamisega seonduvaid riske.

Üldiselt soovivad teadlased tehiselundeid välja töötada pigem selleks, et suuta rahuldada nõudlust, kui selleks, et pakkuda alternatiivi looduslikele elunditele olukorras, kus organism võõra elundi hülgab.